Anneli Roosalu: vabaühendusteta Eesti koroonakriisi üle ei elanuks
KÜSKi juhataja Anneli Roosalu kirjutab “Postimehe” arvamusloos, et kriisiolukorras on palju abi vabatahtlikest, valitsus kriisiajal paraku nende tegevust ei toetanud ja et riik saaks vabakonnaga teha paremat koostööd.
Anneli arvamuslugu ilmus Postimehes 25. mail.
Eestis on registreeritud ca 20 000 mittetulundusühingut ja sihtasutust. Nende tegevusspekter on lai, alates külaseltsidest, kunsti, meelelahutuse ja vaba aja tegevuse pakkujatest kuni pääste ja tervise (sh vaimse) eest hoolitsemiseni välja. Vabaühendused vajusid koroonakriisi samamoodi ootamatult nagu eraettevõtted, riigiasutused, koolid, perekonnad ja lõpuks igaüks meist ka inimesena.
Riik tõttas appi küll, aga otsustas rahaliselt toetada ettevõtteid. Mis sai selles olukorras vabakonnast, kelle tegevustel on ju tihti samuti sotsiaalne, teenuseid pakkuv, huviharidust või kogukonnatööd korraldav roll? Kas nad jäid lihtsalt ootama, kuni taas paremad ajad saabuvad?
Covid-19 kriisi mõju vabakonnale uuris MTÜ Maakondlikud Arenduskeskused 2020. aasta juunis, kui eriolukord oli kehtinud umbes kolm kuud. Uuring hõlmas ca 350 MTÜd, kellest 72 protsenti on tegutsenud rohkem kui kaheksa aastat. Selle uuringu tulemusel selgus, et oma tegevuse olid täielikult või osaliselt peatanud umbes 260 ühingut vastanutest, suur osa nendest just haridus- (sh huvihariduse) ning sotsiaal- ja tervishoiuvaldkonnas tegutsejad. Plaanis on seda uuringut korrata 2021. aasta jooksul, siis oleks võimalik hinnata koroonakriisi mõju meie vabaühendustele.
Käed rüpes istuma ei jäädud
Aasta tagasi, 2020. aasta kevadel, olime kõik ootamatult täiesti uues olukorras. Kehtisid ranged piirangud ning meil kõigil puudus ettevalmistus sellises olukorras tegutsemiseks. Vabaühenduste Liit andis jooksvalt nõu, kuidas võiks edasist elu ühingutes planeerida, kuid otsus tuli siiski igaühel endal langetada.
Vabaühenduste reaktsioon olukorrale sõltus väga palju valdkonnast. Täielikult katkes 2020. aasta kevadel huvitegevuse ja vaba aja sisustamisega tegelevate vabaühenduste igapäevatöö, kuna inimeste kogunemised olid keelatud.
Aja möödudes hakati katsetama ja leiti võimalusi veebis kokku saada ja tegevust jätkata. Toimus ühiseid treeninguid ja pilliharjutusi, rääkimata koosolekutest ja aruteludest. Kõige kiiremini reageerisid ja olid toeks vabatahtlikud, kes said rakendust hoolekande- ja meditsiiniasutustes ning abi vajavatele inimestele ravimeid või toitu jagades.
Suurt rolli mängisid varasemad kogemused. Näiteks Kaitseliidu parameedikud on ka enne 2020. aastat abiks olnud haiglates ja vabatahtlikud päästjad kompenseerinud riiklike üksuste puudumist. Siiski aitas vabatahtlike kaasamine kriisiolukorras paljude probleemide lahendamisel, millest tuntuim on Saaremaa välihaigla loomine.
Lahendamist vajas küsimus, kuidas kokku viia need, kes saavad aidata, ja need, kes abi vajavad. Leiti mitmesuguseid lahendusi, näiteks ühenduse VAAB liikmed panid eelmise aasta märtsis GARAGE48 korraldatud kriisihäkatonil pead kokku ja selle tulemusel loodi tervishoius kaasa lüüa soovivate vabatahtlike andmebaas juba mullu aprilliks. Platvorm vahendab nii vabatahtlikke kui ka tasulisi abipakkujaid, viies kokku tervishoiu ja sotsiaalvaldkonna väljaõppega spetsialiste ja organisatsioone.
Teine kiirelt reageerinud ühenduse näide on Helpificu tugikeskkond, mille kaudu saab eakatele ja riskirühma kuuluvatele inimestele pakkuda vabatahtlike abi toidukaupade, majapidamistarvete ja ravimite koju toomisel, arsti juurde või taastusravisse minekul ning majapidamistöödel ja igapäevatoimingutes.
Vabatahtlikud on olnud kriisis päästeinglid
Eesti vabatahtlike võrgustik loodi juba 2014. aastal ja portaal «Vabatahtlike värav» aasta hiljem. Portaalis saab lisada teate organisatsioon, kes otsib endale appi vabatahtlikke, ja leiab infot inimene, kes soovib saada vabatahtlikuks. Portaal polnud loodud kriisiolukorraks ning osutus seetõttu veidi aeglaseks lahenduseks, mistõttu püüti leida ja rakendada operatiivsemaid võimalusi. Tänaseks on sajad vabatahtlikud rakendatud nii hoolekandes kui ka vabatahtlike seltsilistena. Internetiavarustest on võimalik leida palju juhendmaterjale, sh näiteks Eesti Külaliikumise Kodukandi hiljuti esitletud vabatahtliku seltsilise käsiraamat.
Jätkunud pandeemias on telefoni- ja veebilahenduste kaudu pakutav tugi lähedastele muutnud üha olulisemaks. Aasta jooksul on sellised kanalid andnud võimaluse toetada üksikute inimeste vaimset heaolu.
Vabatahtlike tegutsemine jätkub ja olenevalt vajadusest ilmub meedias aeg-ajalt üleskutseid liituda vabatahtlikega. Endiselt on nad oodatud näiteks Toidupangas. Hooajaliselt tegutsevad vabatahtlike grupid, näiteks konnapäästjad, ei ole kuskile kadunud, sest õues võib ju paarikaupa julgelt tegutseda.
Leidus ka algatusi, kus ei koondutud otseselt tüüpiliste vabatahtlikena, aga aidati siiski märkimisväärselt: näiteks IT-valdkonna spetsialistid, kes riigile abi pakkusid, et luua IT-lahendus vaktsineerimise sujuvamaks korralduseks.
Paraku on vabatahtlike tegevuses ka palju korraldamatust ja aeg-ajalt tekib ootamatuid takistusi. Häirekeskus otsib endiselt vabatahtlikke oma kodulehe kaudu, politsei- ja piirivalveamet lõpetas tervisetõendi puudumise tõttu 213 vabatahtliku merepäästja õiguse päästetöödes osaleda. Üleskutse järel leidis häirekeskus suurema vaevata endale appi üle saja vabatahtliku, kes infotelefonil 1247 vastavad koroonateemalistele küsimustele.
Vabatahtlike andmebaasi on vaja eelkõige kriisiolukordade puhuks, et kiiresti inimesi appi saada. Siin on tööpõld, kus vabakond ja riik saaksid tihedat koostööd tehes parema lahenduse leida.
Riik tõttas appi ettevõtetele
Kriisiaegsed abimeetmed vabaühenduste probleeme leevendanud ei ole. Need, kel oli palgalisi töötajaid, said kasutada töötukassa töötasu hüvitisi, enamiku kriisimeetmete toetuse saajateks vabaühendused ei klassifitseerunud. Kogu 2020. aasta suve oli ootel kriisitoetus vabaühendustele, kuid valitsus seda lõpuks ei arutanudki.
Muidugi ei ole inimesed, kes ka enne kriisi vabaühenduste tuumiku moodustasid, kuhugi kadunud. Igaüks on jätkanud nii, nagu oskab. Kui piirangud leevenevad, siis äratatakse ka vabakond rohkem elule. Kriisiolukorras oli tüüpiline see, et projektideks plaanitud raha tuli vabaühendusel rahastajale tagasi maksta, kui konkreetse projektiga ei saanud jätkata. Kodanikuühiskonna Sihtkapital riikliku rahastajana tegi siin kõik, et vabaühendustele projektide elluviimisel ajapikendust anda, ega kiirustanud tagasimaksenõudeid esitama.
Valitsus on kriisiolukorras teadvustanud väga palju ettevõtetega seonduvat, loomulikult on suurima tähtsusega olnud valitsuse tegevus ja otsused tervishoiu valdkonnas. Samas ootavad ka vabaühendused, et valitsus märkaks neid nii päevakajaliste lahenduste leidmisel kui ka edasiste plaanide tegemisel. Selles on veel arenguruumi, ennekõike aga tahet ja soovi kuulata ja koostööd teha. Sest olgem ausad, ilma kolmanda sektori panuseta tervikuna me seda kriisi üle poleks elanud ega elaks samasuguseid kriise üle ka tulevikus.