Bussitäis ideid: kuidas sotsiaalne innovatsioon Kagu-Eestis päriselt sünnib

Kell on 11:02. Tartus Lõunakeskuse parklasse veereb buss, akendest paistavad mantlite ja seljakottidega inimesed, kes pole tulnud niisama sügisvärve vaatama. Nad on tulnud otsima vastust küsimusele: kuidas sünnib sotsiaalne innovatsioon?

Sellele õppereisile kandideeris ligi 80 inimest – keskmiselt kolm inimest ühe koha peale. Tegemist ei ole turistidega. Need on kogukonna eestvedajad, ettevõtjad, omavalitsuste töötajad, noortevaldkonna tegijad. Inimesed, kes ei räägi muutusest, vaid toovad selle ellu.

Bussi uksed sulguvad. Ratas veereb. Algab teekond, mis kahe päeva pärast lõppeb samas paigas. Algab teekond sotsiaalse innovatsiooni radadel Kagu-Eestis. Peatused on valitud nii, et näeksime eri sektorite päris koostööd: noorte omaalgatused, ettevõtjate ja omavalitsuste ühisprojektid, kogukondade eestvedamisel sündinud lahendused.

Võru HUUB: “Me ei karda muutuseid”

Esimene peatus on Võru HUUB – linna ja arenduskeskuse ühine keskkond, mis kaasab 16–30+ noori. See pole klassikaline “noortekas”, vaid ruum, kus noored veavad ise projekte ja sündmusi, katsetavad teenuseid ja teevad koostööd kohalike tegijatega. Hetkel tegutseb HUUBis ligikaudu 70 noort, kes arendavad enda ettevõtluse oskusi.

Kuuleme, kuidas selline keskkond üldse alguse sai, millised on tulevikusuundmused, kuidas siinsed tiimid loovad turundussisu päris ettevõtetele, arutavad omatulu teenimise mudeleid ning loovad nii noorte kui ka ettevõtjate kogukondi. Fookus on lihtne: kui vastutus ja ruum on noorte käes, tekib energia, mis toob inimesed sisse – ja hoiab maja elus.

kood/Võru: kool, mis ei õpeta kuulama, vaid tegema

HUUBist jalutame kood/Võru tehnoloogiakooli. See on eraalgatusliku IT-õppe Kagu-Eesti laiendus, mida veavad koos ettevõtjad ja kohalik omavalitsus. Ruum meenutab idufirmat, mitte õppeklassi. Siin ei ole “õpetaja ees ja õpilased reas”, vaid projektid, tiimid ja loogika: õppimine sünnib tegemisest.

Programm kasvatab arendajaoskusi läbi projektide, gümnaasiumitele mõeldud valikkursuste ja partnerluste – eesmärk on skaleeritavus ja regionaalne mõju. Räägitakse ka koostööst Harno suunal ja noore arendaja programmist. Kood/Võru sõnum on selge: IT-haridus ei pea asuma pealinnas ja talent ei pea maalt lahkuma. Kui 2020. aastal oli koodi kool ainult Jõhvis, siis 2025. aastaks oli kolm kohta Eestis, lisaks lisaprogrammid ja õppekohad ka välismaal.

Navi külaselts & Vunki Mano: “Inimesed on kõndivad aarded”

Pärast lõunapausi peatub buss Navi külaseltsi maja ees. Väljast tagasihoidlik seltsimaja ei reeda veel seda, mis avaneb sees: siin on kogukond, kes on endale loonud oma identiteedi ja oma tempo. Navi Külaselts asutati 14. märtsil 2000. aastal. Külas elab 216 inimest, kellest 47 on seltsi liikmed. Seltsil on viieliikmeline juhatus ja külamaja valmis 2010. aastal.

Seltsimajas tegutsevad lastehoiuteenus, meesteklubi, väärikate ülikool, ajaloohuviliste ring, kogukondlikud kooskäimised ja traditsioonilised külasündmused. See ei ole lihtsalt hoone. See on infrastruktuur kogukonna elu hoidmiseks.

Navi eestvedaja Mai Timmi näitab slaidi, kus küla rollid on sõnastatud identiteedina: õppiv küla, hooliv küla, avatud küla, kooshoidev küla, sportlik küla, turvaline küla. Navi küla ei toimi projektipõhiselt — ta toimib põhimõtteliselt. Küla ei küsi, kas keegi lubab. Küla leiab viisi. Kuigi külaseltsis on liikmeid palju, jäi kõlama paradoks: “panustada ei taheta, aga kuuluda tahetakse.”

“Kõige tähtsam on, et maja ei oleks tühi” sõnas Timmi ja lisas, et maja on ka ehitatud elanike enda initsiatiivil ning kõige tihedamal ajal võib päevas käia seltsimajast läbi üle 100 inimese.

Seejärel räägiti veel, mis imeloom on Vunki Mano. See ei ole üritus, kuhu tullakse mõtteid kirja panema. See on loometalgute formaat, mis võtab piirkonna suurimad väljakutsed ja annab need kogukonna, ettevõtjate, ametnike ja ekspertide ühisesse töötlusesse. Sellel aastal toimusid loometalgud juba üheksandat korda. Eestvedajate sõnul on väga oluline õhustiku loomine, et saaks uued lahendused kasvaloda ja areneda.

Hakkajad eestvedajad on pidevalt arendanud kontseptsiooni edasi ning ka väljakutseid ületanud, nii on katsetatud kolmepäevaseid loometalguid kui ka distantsilt tehtuid talguid. Mõte on ka see, et tiimis ei pea olema kõik selle valdkonna inimesed, mis probleemi just lahendatakse.

“Inimesed on kõndivad aarded, kui nad jõuavad õigele pinnasele, siis saavad ideed hakata kasvama” sõnas Kadri Kangro, kes on Vunki Mano üks algatajatest.

SA Võrumaa Arenduskeskus: omavalitsused saavad toetada innovatsiooni

Teise päeva algus oli rahulik ja mõtlik. Kohvitasside taga astus meie ette SA Võrumaa Arenduskeskuse juht Tiit Toots, kes rääkis sellest, kuidas omavalitsused saavad olla sotsiaalse innovatsiooni katalüsaatorid — mitte pelgalt rahastajad või otsustajad, vaid võimaldajad. Ta rõhutas, et muutus sünnib seal, kus omavalitsus loob ruumi ja usalduse, mitte kontrolli.

Tiit tõi kaasa reaalseid näiteid arenduskeskuse tegevustest: kortermajade renoveerimisel pakutakse one-stop-shop teenust, mis aitab elanikel kogu protsessi läbida; ettevõtlusinkubaatoris toetatakse algatusi nii ruumi, mentorite kui inkubatsiooniprogrammiga; noorte ja perede vaimset tervist toetatakse läbi koolitusprogrammide, e-kursuste ja maakondliku partnerlusvõrgustiku. Samuti hoitakse kohaliku keele ja kultuuri nähtavust haridusasutustes.

„Omavalitsuse roll ei ole kõike ise ära teha,” sõnas Tiit lõpuks, “omavalitsuse roll on luua tingimused, et lahendused saaksid tekkida.”

Kupland – kui piirkond toimib platvormina

Pärast arenduskeskuse eestvedajaga kõnelemist rääkis enda tegemist Kupland– Lõuna-Eesti kaugtöökohtade ja kogukondlike algatuste võrgustik Kui tavaliselt mõeldakse kaugtöö ruumidest kui üksikutest kontorinurkadest, siis Kupland on midagi palju enamat. See on terve piirkonna ühine kokkulepe, et töö, ettevõtlus ja kogukonnateod ei pea toimuma linnas. Kupland toob kokku erinevad ruumid, kogukonnad ja inimesed – mitte selleks, et kõigi tegevused ühtlustada, vaid selleks, et üks ei peaks tegema kõike üksi. Seal ei ehitata uusi maju, vaid luuakse väärtust olemasolevast: kui ühel ruumil on tehnika, teisel kontaktid ja kolmandal inimesed, siis tekib koostöökoht. Kupland näitas, et innovatsioon ei tähenda alati millegi uue rajamist – sageli tähendab see olemasoleva nutikat kasutamist ja usku, et ka väikesel paigal on koht suuremas mängus.

Sänna Leiutajate Külakool – kool, mis otsustas olla teistsugune

Sänna Leiutajate Külakool on haridusinnovatsiooni ehe näide – kool, kus õppimine ei ole ajaliselt ega ruumiliselt piiritletud, vaid lähtub lastest endist. Siin on kaks klassi ja kokku umbes 50 last, kuid kohal käib korraga ligikaudu pool. Lapsed liiguvad ruumide vahel vabalt. Nad saavad ise valida, mille kallal töötada, ning õpetaja roll ei ole „anda ülesanne“, vaid luua tingimused, et õppimine saaks juhtuda.

„Me ei kasvata õpilasi,“ ütleb üks õpetaja, „me kasvatame inimesi.“

Õppetöö toimub mõisas, pargis, metsas ja kogukonnas. Kui on vaja õppida päikesesüsteemi, liigutakse õue ja pannakse see maa peale maha. Kui on vaja mõista, kuidas toimib demokraatia, toimuvad üldkoosolekud, kus lastel on hääl ja vastutus.

Inspiratsiooni jagus pikemaks ajaks

„Oli võimas näha sotsiaalset innovatsiooni mitte slaididel, vaid päriselus. Me nägime algatusi, mis on käivitunud noorte enda eestvedamisel, külaseltside visadusest, ettevõtjate koostööst ja omavalitsuste toetusest. Sellised näited tõestavad, et kui anda inimestele ruumi ja usaldust, hakkavad ideed kasvama,“ sõnas õppereisi korraldaja Elmo Puidet Sihtasutusest Kodanikuühiskonna Sihtkapital.

Tema sõnul on õppereisi formaat ise mõju loomise viis:
„Kui liigume grupina, jagame kogemusi ja arutame nähtut, võimendub iga uus teadmine mitu korda. Inspiratsioon muutub otsusteks ja ideed muutuvad tegevusteks.“

Elmo lisas, et Kagu-Eesti edu ei ole juhus:
„Siin on sotsiaalse innovatsiooni kasvulava – Vunki Mano loometalgud, avatud koostöö ja omavalitsuste valmisolek katsetada. See on aastatepikkuse süsteemse tegutsemise tulemus.“

„Oli põnev näha väga praktilisel tasandil, mida kogukondades tehakse. Mind kõnetas eriti see, kuidas sotsiaalset innovatsiooni oli kasutatud noorte kaasamiseks — just 16+ vanusegrupp, keda tihti kogukonnatöös katmata valdkonnaks pean. Paljud noored lahkuvad, sest neil ei ole kodukohas midagi teha. Siin oli vastus olemas.“
— Tiina Sünter, töötab igapäevaselt hariduse- ja kultuurispetsialistina

„Sotsiaalne innovatsioon ja toetusvõimalused on palju kättesaadavamad, kui ma arvasin. Võtan koju kaasa eelkõige inspiratsiooni — ja kindluse, et saab alustada väikestest sammudest.“
— Anastasia Pjatakova, sotsiaalse ettevõtluse magistri tudeng ja sotsiaalse idufirma asutaja

„Kõik hakkajad, kõik tegutsevad — nii erinevatest kohtadest ja nii eri taustaga inimesed. Võtan kaasa hunniku emotsioone, motivatsiooni ja väga palju ideid, mida kogukonna tasandil ära teha. Tahet teha sain juurde.“
— Berit Soosaar

„Kui vägevad inimesed Eestis tegutsevad — ja millise jõuga nad oma ideid ellu viivad. Meil oleks väikestelt kogukondadelt palju õppida ka riigi tasandil — eriti selles, kuidas probleeme lahendatakse ja kuidas koostööd tehakse.“
— Triin Sooäär, Laste- ja noortevaldkonna koordinaator

Tänavu on tegemist esimese sellise õppereisiga, kuid huvi ja tagasiside põhjal on selge, et sarnased võimalused on väga oodatud. Järgmisel, 2026. aastal, on KÜSKil plaanis korraldada veel kaks õppereisi, et anda veelgi enamatele aktiivsetele inimestele võimalus osaleda.

Õppereisi korraldas Sihtasutus Kodanikuühiskonna Sihtkapital.
Õppereis on osa Šveitsi-Eesti koostööprogrammi “Sotsiaalse kaasatuse toetamine” tegevustest, mis on suunatud kodanikuühiskonna tugevdamisele sotsiaalse innovatsiooni edendamise kaudu.
Tegevust kaasrahastab Šveitsi riik majanduslike ja sotsiaalsete erinevuste vähendamiseks Euroopa Liidus.