Noortega, mitte noortele: innovatsioonihommikul otsiti võimalusi noorte päriselt kaasamiseks

9. septembril toimunud kogukonna innovatsioonihommikul võeti fookusesse noorte kaasamine ning küsimus, kuidas luua noortele võimalusi, kus nende arvamust mitte üksnes ei küsita, vaid kus neil on ka päriselt võimalik ideid pakkuda, otsuseid mõjutada, vastutust võtta ja lahenduste elluviimises osaleda.

Noorte kaasamisest räägitakse üha enam, kuid pelgalt sellest, et noortelt aeg-ajalt arvamust küsida või neid mõnele arutelule kutsuda, sisuliseks kaasamiseks veel ei piisa. Kui soovime, et noored tunneksid end kogukonna ja ühiskonna aktiivsete liikmetena juba täna, tuleb neile anda võimalus kogeda, et nende mõtetel on kaal, nende panust usaldatakse ning nende osalemisest võib tõepoolest midagi muutuda.

Just sellele keskendus kogukonna innovatsioonihommik, kus oma kogemusi ja praktilisi tähelepanekuid jagasid Lastekaitse Liidu laste- ja noortevaldkonna koordinaator Triin Sooäär ning projekti „Kodanikuühiskonna mõju suurendamiseks ja arengu toetamiseks“ projektijuht Leana Liivson KÜSKist. Mõlema ettekandest jäi kõlama üks keskne mõte: noori ei tuleks näha üksnes sihtrühmana, kelle jaoks midagi tehakse, vaid partneritena, kellega koos tegevusi ja lahendusi kujundada.

Noortega, mitte noortele

Triin alustas oma ettekannet põhimõttega „noortega, mitte noortele“, mis võtab hästi kokku sisulise kaasamise olemuse – küsimus ei ole üksnes selles, mida täiskasvanud saaksid noorte heaks teha, vaid selles, millise ruumi loome noortele endile, et nad saaksid kaasa rääkida, otsustada ja tegutseda.

Triin tunneb noorte osalemise maailma mõlemalt poolt, sest enne seda, kui noorte kaasamisest sai tema igapäevatöö, oli ta ise aktiivne noor. Ühiskondlikku tegevust alustas ta juba koolieas, jõudis õpilasesinduste ja mitme organisatsiooni juurde ning tegeleb nüüd laste ja noorte kaasamisega Lastekaitse Liidus. Muu hulgas tegutseb seal 20 lapse õiguste saadikut üle Eesti, kes esindavad laste ja noorte vaateid nii kohalikul, riiklikul kui ka rahvusvahelisel tasandil.

Tema enda kogemus on kujundanud veendumuse, et laste ja noorte puhul ei peaks täiskasvanu esimene ülesanne olema neile õigeid vastuseid ette anda, vaid luua tingimused, milles nad saavad ise mõelda, proovida ja oma lahendusteni jõuda. „Neil on endal vastused olemas. Me peame lihtsalt õiged teeviidad kätte andma,“ sõnas Triin. See tähendab ka oskust anda noorele vastutust nii, et täiskasvanu ei määra ette iga sammu. Triinu sõnul võiks noorele võimalikult selgelt öelda, mis peab valmis saama, kuid mitte tingimata seda, kuidas selleni jõuda. Nii saab noor oma teadmisi ja loovust päriselt kasutada, samal ajal kui täiskasvanu jääb vajaduse korral mentorina kõrvale – mitte kontrollima, vaid toetama.

Noorteni jõudmiseks tuleb minna sinna, kus nad juba on

Üks praktiline küsimus, millega organisatsioonid sageli kokku puutuvad, on see, kust noori leida ja kuidas nendega esimene kontakt luua. Triin soovitas mitte panna kogu lootust sotsiaalmeediale, vaid minna sinna, kus noored juba oma igapäevast elu elavad – koolidesse, huviringidesse, kohalikele sündmustele ja projektipäevadele.

Heaks võimaluseks võivad olla näiteks külalistunnid, kus organisatsioon saab lisaks enda tegevuse tutvustamisele korraldada praktilisi arutelusid ning jagada teadmisi ja tööriistu. Samuti tasub tema sõnul võtta tõsiselt noorte endi korraldatud sündmusi: kohalolek annab noortele märku, et nende algatusi märgatakse ja väärtustatakse.

Oluline on ka keel, millega noortega räägime. Väljendid nagu „noored seda kindlasti ei tea“ võivad mõjuda süütult, kuid annavad tegelikult kiiresti signaali, et noore teadmisi peetakse juba ette väiksemaks. Võrdne partnerlus algab seetõttu ka sõnakasutusest ja valmisolekust võtta noore kogemust sama tõsiselt kui täiskasvanu oma.

Vastutus tähendab ka õigust eksida

Nii Triinu kui ka Leana ettekannetes kordus mõte, et päris kaasamine eeldab noorele sisulise rolli andmist, kuid ei tähenda tema üksi jätmist. Leana sõnul tasub alustada väikestest ja konkreetsetest ülesannetest, mille kaudu saab noor esimese eduelamuse ning võib samm-sammult liikuda suurema vastutuse poole.

Triin lisas sellele olulise mõõtme: vastutuse juurde peab kuuluma ka õigus eksida. Kui iga noore tehtud töö lihvitakse täiskasvanu standardi järgi viimase detailini täiuslikuks või iga võimalik viga püütakse juba ette ära hoida, võib kaduma minna noore enda õppimiskogemus. Mõnikord on väärtuslikum võimalus ise proovida, näha, mis töötas ja mis mitte, ning järgmine kord saadud kogemust kasutada.

Sama põhimõtet rakendab Triin ka lapse õiguste saadikutega töötades: pärast esinemisi tuuakse esmalt välja see, mis läks hästi, ning alles seejärel arutatakse, mida võiks järgmisel korral teisiti teha. Sellised väikesed kokkulepped loovad keskkonna, kus ebaõnnestumine ei tähenda läbikukkumist, vaid on loomulik osa õppimisest.

Ka vaikne noor võib olla väga huvitatud

Leana tõi esile, et täiskasvanud võivad noore vähest sõnakust liiga kiiresti huvipuudusena tõlgendada. Noor, kellel ei ole veel palju arutelukogemust või kes satub talle võõrasse keskkonda, ei pruugi end väljendada sama enesekindlalt kui täiskasvanu või kogenum noor, kuid see ei tähenda, et ta ei kuulaks, ei mõtleks ega saaks kogemusest midagi.

Seetõttu tasub suure ja abstraktse küsimuse asemel anda noorele üks konkreetne ülesanne või selgelt piiritletud küsimus, mille puhul ta saab aru, miks tema arvamust vaja on. Ka kaasamise vorm ise võib siin palju muuta: Triin soovitas kasutada aktiivõppe meetodeid, kus noored saavad oma ideid väljendada mitte ainult suulises arutelus, vaid ka intervjuude, visuaalsete materjalide, ajakirjaväljalõigete või muude loovate vahendite kaudu. Nii ei jää osalemise võimalus ainult neile, kes tunnevad end suure grupi ees rääkides kõige enesekindlamalt.

Kaasamise harjumus kujuneb varakult

Triin kutsus tähelepanu pöörama ka neile lastele ja noortele, kes ise esimesena kätt ei tõsta või osalemisvõimalusi ei otsi. Tema sõnul ei teki oskus oma arvamust väljendada, valikuid teha ja vastutust võtta iseenesest, vaid seda tuleb harjutada. “Kuidas peaks laps oskama oma arvamust avaldada, kui tal pole olnud võimalust seda varem teha,” küsis Triin oma ettekandes sisuliselt. Seetõttu võiks kaasamine alata väikeste sammudega juba lasteaias ja koolis ning hõlmata teadlikult ka neid lapsi ja noori, kes muidu kipuvad kõrvale jääma.

Osalemise väärtus ei seisne seejuures ainult selles, millise idee organisatsioon noorelt saab. Triin rõhutas, et võimalus varakult kaasa rääkida ja vastutust võtta mõjutab ka seda, milliseks kujuneb noore enda suhe ühiskonnas osalemisega – kas ta jääb pigem kõrvalt kommenteerijaks või kasvab inimeseks, kes julgeb ise algatada, tegutseda ja vastutada.

Hea kaasamine ei lõpe arvamuse küsimisega

Ühe praktilise soovitusena pakkus Leana välja lihtsa harjutuse: vali üks päris küsimus, mille puhul on sul noore arvamust tegelikult vaja, leia üks noor ja küsi temalt seda. Sama oluline kui küsimuse esitamine on aga see, mis pärast vastuse saamist edasi juhtub.

Nii Triin kui ka Leana rõhutasid tagasiside tähtsust. Kui noorelt küsitakse arvamust, kuid talle hiljem ei öelda, kas ja kuidas tema sisendit kasutati, võib ka hästi korraldatud kaasamine jätta lõpuks tunde, et tema mõtetel ei olnud tegelikult mõju. Tagasiside ei tähenda, et iga ettepanek peab tingimata teoks saama. Kui ideed ei olnud võimalik ellu viia, on täiesti aus seda öelda, kuid oluline on selgitada, miks nii otsustati. Nii saab noor aru, et tema ettepanekut kaaluti päriselt ning et tema arvamus ei kadunud pärast kohtumist lihtsalt kuhugi ära.

Samuti ei peaks koostöö lõppema ühe sündmuse, ühispildi või sotsiaalmeediapostitusega. Kui noor on huvi üles näidanud, võiks talle pakkuda järgmisi võimalusi ning kujundada organisatsioonis pikem tee, mida mööda ta saab soovi korral edasi liikuda. Triin võttis selle tabavalt kokku mõttega, et sprintida on äge, kuid maratoni joosta veel ägedam.

Kas organisatsioon ise on valmis kuulama?

Noorte kaasamise puhul keskendutakse sageli sellele, kuidas noorteni jõuda ja neid osalema kutsuda, kuid Leana tõstatas vähemalt sama olulise küsimuse: kas organisatsioon ise on tegelikult valmis noort kaasama? Enne arvamuse küsimist tasub mõelda, kas ollakse valmis kuulma ka sellist vastust, mis ei vasta täiskasvanute ootustele, ning kas noorel on üldse võimalik midagi mõjutada. Kui otsus on sisuliselt juba tehtud ning noore arvamust küsitakse üksnes selleks, et kaasamine saaks formaalselt tehtuks lugeda, jääb osalus paratamatult näiliseks.

Samuti peaks noorel olema organisatsioonis selge inimene, kelle poole küsimuste ja muredega pöörduda. Triin soovitas määrata ühe kindla kontaktisiku, sest paljude paralleelsete suhtluskanalite ja erinevate juhiste keskel võib noorel kiiresti tekkida segadus. Üks usaldusväärne kontakt annab kindlustunde, et koostöö ei ole hetkeline, vaid tema panust toetatakse ka pikema aja jooksul.

Kui räägime noorte osalusest, siis kes tegelikult räägib?

Triin tõi oma ettekandes kõneka näite ühest noorte ja laste osaluse konverentsist, kus mõõdeti, kui palju saavad 30-minutilises arutelublokis sõna noored ja kui palju täiskasvanu. Tulemus oli üsna selge: noored rääkisid kokku kaheksa minutit, täiskasvanu 22 minutit. See näide sunnib vaatama kaasamist väga konkreetselt. Kui sündmuse keskmes on noorte osalus, kuid suurema osa ajast räägivad siiski täiskasvanud, siis ei piisa sellest, et noored on ruumis kohal. Sisuline kaasamine tähendab ka seda, et neile antakse päriselt aega ja ruumi rääkida ning ollakse valmis ise vähem rääkima ja rohkem kuulama.

Leana võttis oma ettekande lõpus noorte kaasamise kokku kolme praktilise põhimõttega: mine ise noore juurde, anna talle päris roll ning usalda teda, kuid ära jäta üksi. Noorte sisuline kaasamine ei pea seega algama suurest programmist, eraldi eelarvest ega keerulisest kaasamismudelist. Mõnikord piisab alustuseks ühest noorest, ühest päris küsimusest ja valmisolekust tema vastust päriselt kuulata. Oluline on, et noor saaks aru, miks tema arvamust küsitakse, et tal oleks võimalus midagi tegelikult mõjutada, et ta saaks oma rollis tuge ning et pärast ei unustataks talle öelda, mis tema mõttest või panusest edasi sai.

Noorte kaasamise keskmes ei ole seega üksnes küsimus, kuidas panna noored osalema, vaid ka see, millise keskkonna loome meie täiskasvanute, organisatsioonide ja kogukondadena selleks, et noortel oleks põhjust, võimalust ja julgust osaleda. Kui tahame kuulda noorte häält, peame olema valmis mitte ainult seda küsima, vaid ka kuulama, vastama ja vajaduse korral oma seniseid plaane muutma.

Kuula järgi inspiratsiooniloengu osa:

Pane aeg kirja!

Kuna kogukonna innovatsioonihommikud on kujunenud väärtuslikuks kogemuste vahetamise paigaks siis jätkame nendega juba peagi.

Järgmine kogukonna innovatsioonihommik toimub 10. novembril kell 10.00.

Täpsem info ja registreerimine avaldatakse peagi. Ootame taas kõiki huvilisi osa saama!

Lisainfo:

Kogukonna inspiratsioonihommikud on osa Šveitsi-Eesti koostööprogrammi “Sotsiaalse kaasatuse toetamine” tegevustest, mis on suunatud kodanikuühiskonna tugevdamisele sotsiaalse innovatsiooni edendamise kaudu. Tegevust kaasrahastab Šveitsi riik majanduslike ja sotsiaalsete erinevuste vähendamiseks Euroopa Liidus.