Järvamaa vabaühenduste nõustaja Maile Kesküla: “Ühe hea asja lõpp võib olla millegi veel parema algus…“

Maile töötab SA-s Järvamaa kolmandat kuud ja elab veel aktiivselt oma uude rolli sisse. Tema maiuspalaks on töö kogukonnaaktivistide ja maailmaparandajatega, kuna peab ennast samasuguseks. Maile töötas üle 25 aasta ühes ja samas mittetulundusühingus, lootes ja uskudes, et maailma saab muuta paremaks paigaks. Tänaseks on ta mõistnud, et kõige olulisem on muuta iseennast ja oma sisemaailma, küll siis kõik muu ka muutub.

Väga palju on teda muutnud ka nelja uue elu loomine ja kujundamine – Maile on kolme tüdruku ja ühe poisi ema. Maile on omandanud teoloogilise hariduse Eesti Piibli Akadeemias ja täiendanud ennast mitmetel kursustel Eestis ja välismaal. Oma koguduses oli Maile ülesandeks kogu asjaajamine, finantsjuhtimine ja suuremate ja väiksemate ürituste korraldamine. Lisaks oli Maile üheks eestvedajaks koguduse naistega kokkupandud kodukohvikule “Amps, Lonks ja Õlekõrs”, millega käidi suurematel üritustel Paides ja oldi menukaks kohvikuks kuuel esimesel arvamusfestivalil.

„Seega mõistan ma päris hästi vabatahtlikest ja annetustest elava vabaühenduse sisemaailma ja toimimise loogikat. Hetkel õpin rohkem tundma kogu projektimajandust, kohaliku omavalitsuse ja riigi seoseid kodanikuühiskonnaga,“ ütleb Maile rõõmsalt.

Inimesena on Maile hea kuulaja, pigem alalhoidlik kui riskide võtja. Samas armastab ta otsekohest ja konkreetset juttu. Kõige rohkem tekitabki Mailes stressi selliste tekstide kirjutamine, kus peab midagi üldist kokku rääkima.

Maile nõustamisteenus nagu ka kõikide teiste maakondlikes arenduskeskustes tegutsevate vabakonnakonsultantide poolt pakutavad teenused on inimestele tasuta. Tuleb vaid julgeda ühendust võtta. Maile kontorilaud asub Paides aadressil Pärnu 52 (vt asukohta kaardilt), Mailele saab helistada telefonil 5624 3839 ja kirjutada e-posti aadressile maile@jarva.ee

Maile, mis sinu töö juures kõige enam paelub ja mis rohkem muret teeb?

Vabaühenduste konsultandi töö muudavad eelkõige huvitavaks inimesed, kellega selle töö käigus kokku puutun. Kodanikuaktivistid on enamasti suure südame ja ärksa vaimuga koloriitsed tüübid. Nendega igav ei hakka. Muret teeb see, et tulevikus ikka oleks neid missioonitundega inimesi ja oskaks ise vaid rohkem neid ärgitada ja abistada.

Hea meel on, et vabatahtlike arv on suurenenud ja juurde on loodud päris mitu ukrainlaste abistamisega seotud vabaühendust. Plaanin sügisel eraldi tunnustamiskategooriat Ukraina abistajatele ja vabatahtlikele.

Mis nõu annad inimestele, kes plaanivad vabakonnas esimesi samme teha?

Kuna töö rajaneb inimestel, mitte juriidilisel kehal, siis tasuks kindlaks teha, et enne asutamist oleksid kõik olulised inimesed ja partnerid paadis. See aitab kohe algusest omanikutunnet luua ja pärast ei pea minema oma ideid ja ühingut “müüma”. Vabaühenduste puhul on esmatähtsad head suhted – üksteisega arvestamine ja asjade läbiarutamine. Tugevate ja usalduslikele suhetele saab üles ehitada  väga pikaajalise vabatahtlike töö.

Ja milline on sinu nõuanne juba alustanutele?

Peaks lugema eelmist vastust… Kui inimesed juba kaasa hakkavad mõtlema, siis on lihtsam neid hiljem ka tegevustesse kaasata. Muidugi on ka inimesi, kes tahavad ainult talgutele tulla ja igasugune ühise laua taga asjade “arutamine” ei sobi neile.  Kuid tuumikmeeskond peab ikkagi rääkima ja arutama, sellest ei saa üle ega ümber, sealt hakkab omanikutunne peale. 

Mis on vabakonnas praegu kuum teema? Või millistel kuumadel teemadel vabaühendusi tehakse?

Lisaks külaseltsidele ja valdkondlikele huviorganisatsioonidele ongi viimasel ajal juurde tulnud rahvusvahelisi abiorganisatsioone. Huvikaitset võiks tegelikult palju rohkem olla, aga ju siis pole see senini piisavalt vajalik, et selleks organiseeruda. Palju rohkem võiks olla ka neid ühinguid, kes ühte või teist avalikku teenust pakuksid, kas siis delegeerituna või koostööna kohaliku omavalitsusega. Näiteks sotsiaalvaldkonnas eelkõige.

Kuidas nooremad inimesed kolmandas sektoris tänapäeval kaasa löövad, kas nad on motiveeritud?

Jah, on, huvipõhistes organisatsioonides. Järvamaal toimivad päris hästi ka noortevolikogud ja õpilasesindused. Tugevaid kogukonna eestvedajaid on noorte seas endiselt vähe. Noori võiks palju rohkem otsuste tegemistesse kaasata ja neile võimalusi tutvustada.

Üks eneseabiküsimus ka, mida teha läbipõlemisel ehk siis kui missiooni täitmisel on teised elus veel olulisemad vajadused tahaplaanile jäetud?

Tuleb teha paus, isegi kui see tähendab tegevuse lõpetamist teadmata ajaks, enamasti on see hirm aga asjata ja ikka leidub inimesi, kes jätkavad. Ühe hea asja lõpp võib olla millegi veel parema algus… Kuid oma põhivajaduste arvelt me maailma parandama ei peaks (näiteks tervis ja pere).

Küsimusi ja vastuseid toimetas Priit Põiklik KÜSKist