Kogukonna eestvedaja Kaido Veski: meile on olulised kohalik toit, kohalik kaup, kohalik lust ja kohalik info
Järjekordne KÜSKi toetuse saajate külastus on augustikuu eelviimasel päeval toonud meid Põhja-Eestisse Viru-Nigula valda, kus tegutseb kogukond, mida ühendavad nii talupoe pidamise soov, keskkonnaharidus, lastele ja noortele pakutav õuesõpe, oma piirkonna maine parandamine turismi edendamiseks kui ka lihtsalt kvaliteetne vaba aja sisustamine.
Kaido Veski on 2023. aasta KÜSKi kogukonna eestvedaja stipendiumi saaja. Ta võtab meid rõõmsameelselt vastu oma koduõuel, mille juhatab kätte silt “Niiduveere”.
Tere, Kaido! Palun räägi, mis koht see on, kuhu me oleme tulnud ja mis kogukond see on, mida sa eest vead?
See on Niiduveere õpipaik Kunda lähedal Lääne-Virumaal. See on eelkõige meie pere kodu. Aga mitte ainult. Viis aastat tagasi otsustasime, et teeme suurema platsi korda, et mu kolm last saaksid palli mängida. Nii et ma alustasin perekeskselt. Aga üsna pea hakkas tunduma, et selline lihtne niitmine ei ole see, mida ma teha tahan. Ja nii sai otsustatud, et võiksime siia luua õuesõppe võimaluse ja -keskkonna.
Kuna me oleme abikaasaga mõlemad õpetajad – mina küll käinud tiiruga vahepeal muudes valdkondades, ka kohalikus omavalitsuses tööl – siis mõtlesime sättida siin nii, et oleks võimalikult looduslik, võimalikult vähe inimese ümberkujundatud, aga siiski õuesõppe läbiviimiseks lastele ja noortele selline hoolitsetud paik.
Viis aastat tagasi kevadel tegime siin keset seda platsi esimese avaliku sündmuse. Täna oleme siis jõudnud nii kaugele, et meil on tekkinud terve rida püsikülastajad, meil käivad õpilasgrupid. Meil on tänaseks olnud sel suvel kakssada ööbimist inimestelt üle terve Euroopa.
Pakume kohalikku lugu, kohalikku toitu, keskkonnaharidust, kõike seda kombineerituna. Ja seda soovivad tegelikult üsna sarnasel moel nii täiskasvanud kui õpilaste grupid.
Kas õpilased käivad ka suvel, kui on koolivaheaeg?
Suvel oleme, jah, rohkem turistidele. Praegugi on meil tšehhid. Teadupoolest hääletasid nad „Kunda“ Air Balticu lennuki nimeks ja nad on hakanud Kunda kandis väga aktiivselt käima. Palju on ka sakslasi. Nad tegelikult tahavad kuulda ja kogeda samu lugusid, mida õpilasedki, et kuidas te siin elate, mida metsast korjate, mida sööte-joote, mida maailma asjadest arvate jne.
Kogukond asub Viru-Nigula vallas, mis on oma territooriumilt päris suur.
Jah, enne haldusreformi oli Kunda linn eraldi haldusüksus, Viru-Nigula vald oli eraldi ja siis veel Aseri vald. Täna moodustavad nad kokku uue Viru-Nigula valla. Aga kui sa küsisid kogukonna eestvedamise kohta, siis olen ka vallavolikogu liige ja olin enne ühinemist ka linnavalitsuse liige. Linnapea ametis isegi ühe perioodi. See on omaette lugu, muidugi, aga see seostub hästi kogukonnaga ja sellega, kuidas kogukond ja kohalik omavalitsus peaks ühte jalga astuma, tegelikult.
Olin nimelt väga häälekas kogukonna liige, seisan siin oma ja meie küla õiguste eest ja ühel hetkel otsustasin küsida inimestelt, kas te mulle mandaadi annate ja siis nii see läkski. Et Niiduveere tegemiste kõrvalt hakkasime ka vallas kaardistama, et mida meil siinkandis üldse on pakkuda. Ja me jõudsime üsna ruttu arusaamisele, et see peaks olema ikkagi hästi kohalik ja lihtne.
Meil tekkis küsimus, et miks meil Kundas ei ole talupoodi. Me teame siin tohutult inimesi, kes küpsetavad midagi, kes teevad mingisuguseid hoidiseid, on veinimeistreid, kes teevadki enda ja oma lähikonna tarbeks. Rakveres on talupood, Palmses on ja meil ei ole, et me ei saa ju halvemad olla.
Kundas on jämedalt kaks tuhat seitsesada elanikku. Me otsisime siis kogukonnast välja tegelased, keda me teadsime, kes on huvilised, kes on kogukondades kaasa löödud – Kunda külaseltsi rahvas või linna spordiinimesed ja teised. Võtsime sealt nii-öelda võtmeisikud kokku, kaardistasime mured ära. Otsustasime, et talv on tulemas, et pagan võtku, uurime välja, miks siis ei ole seda poodi. Ja kui me leiame mõne adekvaatse põhjuse, millepärast ei ole, noo siis on väga hästi, siis ei ole mõtet ise teha ega torkida. Ja kui me ei leia neid põhjusi, proovime siis teha ja oma mõtte ellu viia.
Ja siis koos selle mõttega tuli ka võimalus taotleda kogukonna eestvedamiseks KÜSKi stipendiumi?
Jah, leppisime kokku, et mina olen see eestvedaja, kelle toel seda teeme ja selle stipendiumi kasutamise käigus kaardistasime ära Eesti ägedamaid näited, mida käia ise vaatamas. Siis läbisime Põhja-Eesti kohaliku toidu liikumise toel veel ühe koolituse. Ostsime omale kaubiku, et mitte teha statsionaarset poodi, vaid hakata autolavka-tüüpi masinaga ringi sõitma ja oma kaupa pakkuma.
See on teil tõesti siis väga kogukonnakeskne ettevõtmine. Aga kas Niiduveere, mille nime kannab õpipaik, on siis ka küla nimi?
Küla nimi on tegelikult Villavere, Niiduvere on talu nimi. Aga kuna see nime lõpp „vere“ viitab millegi veerel, servas olemisele, siis leidsime Niiduveere olema meie paigale sobiv nimi. Et me teadlikud panime ühe tähe juurde, et ajada kõiki inimesi nagu segadusse 😊, aga samas tekitada arutelu nimede päritolu üle. Aga me olemegi ju niidu veerel.
Meil on siin kaitsealused lubjarikkad, aga ka -vaesed aruniidud, hulgaliselt muistiseid ja loomulikult vana talukohtki. Ideaalne lastele erinevate maastike näitamiseks.
Kas ma saan siis õigesti aru, et sinu kogukonna moodustavadki need inimesed, kes on siin ümbruskonnas aktiivsed?
See kogukond, kes otsustas omale toiduteemat põhjalikumalt selgeks teha, ongi Viru-Nigula valla aktiivsed inimesed. Nendest osa on Kunda külaseltsiga seotud, kes korraldavad sündmusi. Hiljuti oli siin näiteks laste suvelõpupidu. Siis Viru-Nigula kultuurivaldkonna vedurid olid meil väga aktiivselt sellega seotud. Aga jah, ikka seesama seltskond, kes käib ka Niiduveerel toimetamas.
Aga kes on kogukond minu jaoks? Ikka siit mingis raadiuses elavad inimesed. Võtame näiteks Mahu külaseltsi inimesed, et me kõik näeme neid kodukohvikute päeval või simmanil. Oleme siin mitmegagi igapäevaselt telefoni otsas. Me elame ju ühes vallas ja kui meil on mingisugune hea plaan, siis me kambakesi olema ka selle plaani kallal tegutsemas.
Neli märksõna, mis me tol korral sõnastasime, kui me ajurünnaku käigus kogukonna teemat kaardistasime – kohalik toit, kohalik kaup, kohalik lust ja kohalik info. Need olid neli asja, mis tundusid, et ei liigu meie piirkonnas hästi. Teisipidi need on asjad, mis saavad olla hästi.
Ühesõnaga, sa oled võtnud kogukonna juhtida selleks, et väärtustada oma kohalikku elupaika, et saada aru, kui tähtis on elada oma piirkonnas hästi ja jagada seda kvaliteeti teistele inimestele ka.
Jah, sellepärast kogukonnad ju ongi.
Kuidas sa meie stipendiumiprogrammi omal ajal üles leidsid?
Ma ei mäleta, ma arvan, ma koperdasin kuskil sotsiaalmeedias selle otsa. Ju ma siis olin seal enne kogukondade või toetuste teemat tuhninud ja siis internet juba teadis, mida mulle pakkuda. See võis olla ka uudiskiri, mida KÜSK ise laiali saadab.
Sinu puhul on nii, et kogukonna eestvedaja stipendiumi said sa juba eelmisel aastal, st justkui selle stipendiumi kasutamise aktiivne periood on nüüdseks läbi. Kuidas sa hindad, kas see andis siis ka paraja arenguvõimaluse, oli see nagu mingi etapp ja mis peaks sellele järgnema, et areng kestaks edasi?
See oli osa minu õpirajast. Stipendium eelkõige motiveeris mind tegutsema. Ja mul oli ka väga hea mentor, kes aitas tagasisidestada. Rahaliselt aitas stipendium ju teha ilma senti saagimata oma meeskonnale ära need tutvumistiirud teiste talupoodide pidajate juurde. Aga see oli ainult stipendiumi materiaalne pool. Laiemalt andis stipendium ikkagi võimaluse mõtteid koondada, ennast arendada.
Mis edasi saab nüüd, kui oled kogukonna käivitanud, oled nagu sellise esimese arengufaasi läbinud, ega poolel teel saa seisma jääda?
Jah. Iga päev teeme ju midagi. Tuleb iga päev inimesi julgustada. Excelis kalkuleerisin läbi, et kui me Kundas kogukonna- või talupoe täna teeme või noh, mis see maksab, siis me jõudsime selleni välja, et see suudaks ennast majanduslikult täiesti edukalt üleval pidada, mitte küll kasumit teenida. Probleem on ainult see, et see tuumik, kes meil kaasas on, ongi kõik väga hõivatud inimesed. Aja- ja inimressurss on igal pool piiratud.
Lõpetuseks sooviks teada, mida kogukonna eestvedamine ja ka stipendium on sulle isiklikult andnud? Kuidas see sind isikuna arendas või aitas?
Kas ma tundsin ja tunnen ennast õnnelikumana tänu sellele, et sain kogukond panustada? Aga ma teen seda ju nagunii. Jah, projektitaotluse koostamine, aruande koostamine vahepeal, mingisugune aeg süsteemselt oma tegevusi läbi mõelda, see oli kindlasti kasulik.
Et see eestvedaja staatus ja stpiendium andis ikkagi nõksu juurde seda, et nii peakski lähenema lõppude lõpuks mingisugustele projektidele, kus saab kombineerida olemasolevad teadmised nii-öelda uute sihtidega. Võikski öelda, et see on õppimine.
Eks kõik elus on õppimine.
Jah, aga õppimine ei pea olema keeruline, et sa ei pea jooksma kolm korda päevas pea ees vastu ust. Teine asi on loomulikult see, et kui õppimisel on konkreetselt siht ja suund, siis on tulemused paremad.
Korraldasime muide eelmise aasta kogukonna eestvedaja stipendiumi saajate lõpuürituse siinsamas Kunda külas, tegime veel pärast kõigile Kunda ekskursiooni. Ja sain Facebooki terve rea kontakte, kellel huviga silma peal hoian ja muuseas, kui midagi sellest programmis muuta, siis seda, et omavahelist tuttavaks saamist võiks põhjalikumalt olla. Et kogemusi vahetada, omavahel suhelda.
Suur tänu sulle, Kaido! Edu ning energiat oma kogukonna eestvedamisel ja kõikides muudes töödes-tegemistes, millega sa seotud oled!
Kogukonna eestvedaja stipendium 2023
Kaido Veski, Viru-Nigula vald, Lääne-Virumaa
Toetuse suurus: 5000 €
Projekti kirjeldus: uus hoog ühistegevusele kogukonnapoe idee arendamisega.
Tekst ja fotod:
