Kalevipoja Koja hing ja kogukonna eestvedaja Annika Oras Jõgevamaalt: inimesed ei tule kaasa nipsust vaid see kõik on pikk protsess

“Rahvuseepos „Kalevipoeg“ on Eesti kõige tõlgitum teos. See lugu meie muinaskangelasest väärib avastamist ja pole paremat kohta selle tegemiseks kui Kalevipoja Kojas Jõgevamaal,” kirjutab https://www.kalevipojakoda.ee/ lehekülg.

Kalevipoja Koda asub Kääpa külas, sest just siia rajas eepose kangelane oma künnivaod. Kääpa leiad Mustvee vallast, 36 kilomeetrit Jõgevalt, 21 kilomeetrit Mustveest, 35 kilomeetrit Tartust.

Ühel pakasest praksuval detsembrikuu päeval 2023. aastal käime külas Annika Orasel, kes on paiga süda ja hing ning SA Kodanikuühiskonna Sihtasutuse 2023. aasta kogukonna eestvedaja stipi saaja.

Annika, palun kõnele, kuhu oleme tulnud ja kes sa ise oled?

Te olete sattunud Kalevipoja Kotta ja mina olen Annika, sihtasutus Kalevipoja Koda juhatuse liige, kuus aastat juba. Ja teen kogukonna eestvedamise tööd ka.

See koht, kus me praegu oleme, on vägev kogukonnakeskus koos muuseumi, rahvamaja, seikluspargi ja suure õuealaga. See kõik on füüsiline keskkond. Aga kui palju loovad selle sisu kohalikud inimesed?

Ükski koht ei saa eksisteerida ilma inimesteta ja ühelgi füüsilisel hoonel ei saa olla sisu, kui seal pole inimesi. Nii ka siin. Kalevipoja Koda ja Kääpa küla on viimase kuue aastaga astunud väga suure sammu edasi. Just sisu osas. Me oleme panustanud väga palju ressurssi sellele, et küla ellu äratada, inimesi kaasata, nende soovidele vastu tulla, elukeskkonda paremaks muuta.  Ja väga palju asju ongi juba ära tehtud läbi selle, et me oleme küsinud, arutanud, koos loonud.

Pikk tee on veel minna, aga oleme sammumas õiget rada. Ja üks meie põhimõte on ka see, et kui vähegi võimalik, katsume Kalevipoja Koja töötajad valida kohalike hulgast. Seda mitmel põhjusel – et oleks ka maapiirkonnas võimalus käia kodu lähedal tööl ja teiseks seetõttu, et inimene tunneks selle paigaga ka otsest sidet ja ta panustaks siia parema meelega oma aega. 

Kalevipoja Koja üks eesmärke ongi olla kogukonnakeskus ja me teeme selleks kõik, et olla oma kogukonna jaoks olemas. Just sellisel kujul nagu parajasti vaja on. Inimesed käivad siin kultuuri nautimas – meil toimuvad kinoõhtud, kontserdid, etendused, tantsuõhtud, koolitused. Meie ruumides toimetab segakoor, tantsurühm, käsitööring, eakate seltsing.

Lisaks saab siin pidada sünnipäevi, pulmi, laste üritusi. Ja loomulikult on meie õueala atraktiivne kõigile lastele – siin saab talvel kelgutada, uisutada, tuubitada. Suvel on avatud seikluspark, mänguhoov, teeme siin lastele mõeldud laagreid. Meie juures toimetab iga nädal kohalik taluturg Kääpa OTT ehk Otse Tootjalt Tarbijale turg. Me olemegi küla süda, kuhu proovime järjest uusi ägedaid võimalusi juurde luua, et kogukonnal oleks veel ja veel rohkem siin teha.

Oluline koht on koostööl. Oleme oma tegemistesse kaasanud Kääpa külas toimetava lasteaiarühma. Teeme nendega ühiseid üritusi – isadepäev, emadepäev, kadrisandid, vastlapäev, jõululaat, jõulumaa, kinoseansid, laulupäev, koristustalgud, teatrietendused jpm. Näiteks Kääpa jõululaat on toimumas koostöös Kalevipoja Koja, Kääpa OTT-i ja lasteaiaga. Kolm suurt osapoolt panustavad kõik ühte üritusse ja tulemuseks ongi vägev sündmus, mis teeb kõigile rõõmu. Oleme saanud aru, et kui me väiksest peale ei kaasa, siis hiljem seda teha on juba väga keeruline. Kogukonnatunnet ei saa kuidagi kirjaga saata või jõulupakki pista. See peab olema pisikuna sisse istutatud juba maast madalast.  

Oled saanud KÜSKi kogukonna eestvedaja stipendiumi. Kuidas tuli üldse tunne, et peaks kedagi eest vedama, kogukonnale veduriks olema? Kuidas selle äratundmiseni jõudsid?

See on olnud selline pikk protsess, mis on kulgenud niimoodi teatud põhjusel. Kui me perega 15 aastat tagasi siiakanti kolisime, siis oli ju eesmärgiks lihtsalt oma lapsi kasvatada rahulikus turvalises maakeskkonnas. Peale lennukat karjääri pealinnas oli hea võtta aeg maha ja lihtsalt nautida seda, mis maaelu pakub.

Ja kui päris aus olla, siis tegelikult ma tulin maale selle mõttega, et ma jään elu lõpuni koduseks ja enam kunagi tööle ei lähe. Meie perre sündis kuue aastaga viis last ja oli paras väljakutse olla täiskohaga ema. Ja seda ma ka olin 9 aastat. Tollal kutsuti maakaid kummikuteks ja ma kandsin seda tiitlit auga. Elada metsa sees, kaugel suurlinna mürast, on suur privileeg.

Edasi kulges kõik juba oma rada pidi. Kaks aastat hiljem loodi Kääpale lasteaiarühm ja meie esimesed kaksikud läksid lasteaeda. Samal aastal hakkasime lasteaias koos vanemate ja õpetajatega korraldama heategevuslikku jõululaata. Aitasin laada korraldamisele kaasa 9 aastat.  Kuna lasteaed oli just loodud, siis tegime heategevuslikku jõululaata selleks, et teenida lasteaiale lisaraha.

Selle raha eest tekkis laste jaoks nii palju uusi võimalusi juurde – näiteks on õuealal olemas katusega majake, suur kiik, puidust auto, rong, piraadilaev, terass, kuur, kaks korda suurem õueala koos aiaga, seikluspark. Toas helitehnika, sporditarbed. On saadud käia väljasõitudel, korraldada pidusid, kutsuda esinejaid jne. See on teinud Kääpa lasteaiarühmast vägagi atraktiivse koha, kuhu ka kaugema kandi lapsi heameelega tuua tahetakse.

Ja kuna lasteaial oli unistusi palju, siis sai algatatud Kääpa kohvikutepäev, mis nüüdseks on juba 8 aastat toiminud, aga alguse sai lasteaia toetamise mõttest.

Ilmselt tänu kõigele sellele jäin ma vallavanemale silma.  Nii juhtuski, et et kui mu väiksed kaksikud said kolmeseks, siis ta tuli selle jutuga, et mis oleks, kui sa võtaksid Kalevipoja Koja enda hõlma alla. Vald oli siis Saare vald. Meil toimus kolm pikka vestlust ja puiklesin kõvasti vastu. Aga vallavanem oli järjekindel ja lähenes iga kord uue nurga alt. Ja lõpuks saigi oma tahtmise.

Nii et sinuga on omamoodi huvitav lugu, kus kohalik omavalitsus on märganud nii-öelda sädeinimest ja öelnud, et kuule, meil on siin palju võimalusi, hakka tegema. Kas nii?

Jah, täpselt nii oligi. Ja vallavanem räägib siiamaani, et tal pole mitte ühegi inimesega nii pikki läbirääkimisi olnud ühegi positsiooni osas. Ja see vallavanem oli Hannes Soosaar, üks väga mõistlik noormees.

Ühesõnaga, niimoodi nad mind siia meelitasid. Ja kuna jõululaat lasteaias oli juba niikuinii kogukondlik asi ja sinna olid kaasatud kohalikud ja kaugemad ettevõtjad, kohalikud elanikud, lapsevanemad, õpetajad, nende sugulased, siis siin jätkus samuti kogukonnale suunatud ja kogukonda kaasav tegevus.

Samal aastal sai loodud ka MTÜ Kääpa OTT, mille eesmärgiks oli luua kohalikele võimalus osta kohalikku toidukraami ja ka seda müüa, kui kellelgi midagi liiga palju kasvama oli pandud. Lisaks ostule-müügile on sellega loodud ka kogukonnas toiduturvalisus kriisisituatsiooniks. Meil on olemas info, kust saab mune, köögivilja, leiba, vorsti, hoidiseid, juustu jne.

Väga põnev lugu igal juhul. Kas see, et sa nüüd asjaolude kokkusattumisel oled sattunud siia kogukonda eest vedama, tähendab ka seda, et see kogukond on sinuga kaasa tulnud?

Kaasamine ei saa toimuda nipsust,  et tuleb mingi võõras inimene kuskilt ei tea kust ja hakkab kogukonda vedama. See kõik on pikk protsess. Ma ei saa öelda, et see ideaalselt juba toimiks. Ikka veel, isegi peale kuut aastat ei saa ma seda öelda. Aga ma annan endale aru, et see ongi teekond.

Kas kogukond piirdub Kääpa külaga või on laiem?

Seda on jube raske piiritleda, sest et kuidas sa tõmbad piiri, et see talu on ja see talu ei ole. Et see ongi selline hästi keeruline asi, aga eks me oleme siin oma sisetunnet kuulanud.

Kogukonna eestvedajad on öelnud, et kortermajade inimesi on raskem saada kokku ja välja oma tubadest kui hajaasustuse rahvast. Kuidas teil siin on?

Ma ei saa öelda, et nüüd eramajadest tuleb rohkem kui kortermajadest. On lihtsalt teatud inimesed, kes käivad alati ja on teatud inimesed, kes ei käi peaaegu kunagi.

Aga see võib sõltuda nii paljudest asjadest – kas on transporti, millega tulla või pole. Kas on tervis korras või ei. Või kas päevane töö väsitab liialt ära ja siis ei jaksagi enam midagi enamat jne. Aga nüüd võime uhked olla selle üle, et meil on Kääpal kergtee, mis tuleb ilusti lasteaia juurest läbi küla meie juurde. Varem meil seda polnud ja siis pidigi käima mööda suurt autoteed, mis oli väga ebaturvaline. Nii see kõik järjest samm-sammult paremaks läheb.

Aga me oleme siin natukene katsetanud üht koma teist ja leidnud, et et kui sa teed ürituse ja kutsud kõiki, siis ei tule keegi, sest inimene arvab, et see ei ole talle mõeldud. Aga kui sa teed ürituse, mis on hästi kitsalt suunatud ühele sihtgrupile, siis on suurem tõenäosus saada rahvas kohale, ehk siis me oleme hakanud tegema naistekaid ja meestekaid, meil on loodud eakate kogu, mis toimibki väga regulaarselt iga kuu. Ja seal käib meil kakskümmend viis kuni kolmkümmend viis eakat, mis on väga palju arvestades seda, et meil on külas umbes sada seitsekümmend inimest.

Et siis sihtgrupiti nad tulevad parema meelega. Näiteks see naisteka asi algas meil ka niimoodi omamoodi. Me tegime sellise kavala nõksu, et alustasime märtsis naistepäeva paiku ja ei helistanud läbi mitte naisi, vaid helistasime läbi nende abikaasad. Ja ütlesime, et meil on teile pakkumine – te niikuinii ei tea, mida oma naisele naistepäevaks kinkida. Kinkige talle üks äge õhtu ja olge ise lastega kodus.  Ja nii läkski. Mehed kinkisid oma naisele kinkekaardi, millega naine sai tulla Kalevipoja muuseumisse. Teda ootas siin kamp toredaid noori naisi ja nad kõik said meigi, soengu ja fotograafi poolt jäädvustamise. Lisaks oli kaetud laud, mängis mõnus muusika. Ja inimesed said omavahel tuttavamaks.

Mida sulle on andnud KÜSKi eestvedaja stipendium?

Stipendium on andnud mulle võimaluse sihtida ressursse sinna, kus on selle järele kõige suurem vajadus. Olen aru saanud, et inimeste kaasamine toimub kõige paremini siis, kui me oleme inimesed saanud ühte ruumi kokku ja tunneme üksteist. Siis ei ole järgmine kord vaja ennast tutvustada või pikka sissejuhatust teha ning on palju lihtsam juba ühiseid plaane arutada. Praegu ongi puudus sellest, et külas elab küll ägedaid inimesi, aga nad ei ole kõik üksteisega veel kokku saanud. Minu eesmärk ongi korraldada erinevaid kohtumisi, väljasõite, koostegemisi ja õppimisi, et inimesed tuleksid ühte keskkonda ja sealt tekiks edasi uusi algatusi.

Näiteks oleme saanud korraldada Rahakrati koolituse, mille eesmärk oli tõsta rahatarkust meie kogukonnas. Kuna meie küla arengukavas on üks kolmest eesmärgist noorte ettevõtlikkuse tõstmine, siis eelkõige sihtisime noori ja neid oli saalis päris palju. Aga samas oli ka täiskasvanuid, kes samuti kuulasid huviga ja küsisid väga asjalikke küsimusi lisaks. Varsti on tulemas veel eraldi koolituspäev isadele, mida viivad läbi kaks papsi Illimar ja Kristo.

Plaanis on veel teha paar väljasõitu teistesse hästi toimivatesse kogukondadesse, et õppida neilt häid nippe. Oleme saanud teha vaheaja reisi meie kogukonna kõige pisematele ja ägeda hooaja lõpuürituse meie kohviku, seikluspargi ja muuseumi suvenoortele.

Olen saanud stipendiumi rahast kinkida lasteaiale veebikoolituse sarja väikelaste vajaduste paremaks määratlemiseks. Mul on plaanis teha meestele eraldi väljasõit, kus nad saavad ise valida, kuhu nad tahavad minna ja mida teha. Jällegi paned mehed ühte autosse või bussi, nad ei istu seal ju vaikides. Ikka tekib ühiseid teemasid ja nii see kogukonna ühtsus vaikselt tekibki. Sama on plaanis naistega.

Tänu minu mentorile, Mai Timmile oleme saanud rahvakoosolekul koos kaardistada kogukonna murekohti ja leida neile lahendusi. Lisaks oleme saanud teha ühe kogukonna sädeinimeste kohtumise, kus tegime koos läbi etappe, kuidas hakata vedama mingit põnevat algatust. Arutasime, mis motiveeriks seda tegema, kuidas seda teha tuleks ja mis see sulle annab. Lootus on, et neid algatusi hakkab nüüd kogukonna poolt rohkem tulema.

Nii et võib nii öelda, et sellest stipendiumist investeerisid oma kogukonda. Ma tean, et teil on siin suviti noortekohvik, mis see täpsemalt on ja kuidas idee sündis?

See idee sündis meie küla strateegiast. Noorte ettevõtlikkuse tõstmine. Kuidas meie täiskasvanutena saaksime sellele kaasa aidata ja seda tõsta? Siin said kokku mitu vajadust: Kalevipoja Koja vajadus oma külalistele suvel süüa pakkuda, lastevanemate mure laste nutiseadmetes istumise pärast ja noorte soov suvel raha teenida. Edasi läks juba ladusalt. Osalesime Jõgevamaa esimestel loometalgutel. Sama teemaga. Võitsime sealt 2000€ stardikapitali, sellega ostsime suvisesse kuurikohvikusse kõik vajaliku, et alustada minipannkookide tegemisega. Esimesel suvel 7 noort vanuses 13-16, teisel suvel lisaks pannkookidele veel pitsad juurde. Lisaks kohvikule rakendasime noori ka muuseumis, seikluspargis ja õuetöödel. Nemad saavad ülihea kogemuse, kuidas julgelt ja viisakalt suhelda, kuidas oma aega planeerida, kuidas vastutada jne. Söögitegemine ja puhtuse hoidmine veel lisaks.

Pluss veel kuulumine kollektiivi, teistega arvestamine, võõrkeelte kasutamine. Käisime õppereisil Elva noortekohvikus, lõpetasime hooaja pannkoogidiskoga, käisime koos Põltsamaal seikluspargis, muuseumis, lossis, koolitasime noori sotsiaalmeedia turunduse alal. Järgmine plaan on soetada noortekohvikule toiduhaagis, et saaksime kohviku püsti panna kus iganes – laadal, kontserdil, tuubiraja kõrval, kellegi sünnipäevapeol. Kuna meil on kaks talve olnud mäe otsas tuubirada, siis miks mitte pakkuda meie talvistele tuubitajatele, kelgutajatele või uisutajatele külma ilmaga kuuma kakaod ja pankasid? 

Suur aitäh ja soovime sulle ikka jõudu oma kogukonna eestvedamisel!

Toetuse saaja: Annika Oras
Piirkond: Jõgevamaa
Toetuse suurus: 5 000,00 €
Kokkuvõte: stipendiumi kasutamise lõppedes on stipendiaat palju pädevam kaasaja, parem delegeerija ja oskab ennast hoida.