Kogukonna eestvedaja Eve Tamm-Hinno: üksi ei pea kogukonda kandma

Kui õhtul Linnamäel külamajast mööda minna ja näha, et tuled põlevad ning inimesed on koos, võib see tunduda lihtsalt ühe väikese kogukonna argise hetkena. Tegelikult on nende tulede taga aastatepikkune töö, kümned algatused ja inimesed, kes oma kodukohta panustavad.

Oru piirkond Lääne-Nigula vallas ühendab 15 küla ja enam kui tuhat elanikku. Siin on 173 õpilasega kool, ligi 100 lapsega lasteaed, aktiivsed külaseltsid ja külavanemad ning aastas kümneid kogukonnaüritusi. Oru piirkonda on tunnustatud nii Läänemaa aasta küla kui ka Eesti aasta küla tiitliga. 2025. aastal pälvis piirkond Eesti aasta küla tiitli. Kõik see näeb kõrvalt välja nagu edulugu. Aga ka edulool võib olla oma hind.

Kui üks inimene kannab liiga palju

Oru piirkonna arengule pandi tugev alus 2016. aastal, kui loodi MTÜ Linnamäe Arenguselts. Aasta hiljem asus kogukonnatöötajana tegutsema Eve Tamm-Hinno. Aastatega kasvas Eve roll koos kogukonnaga. Ta kirjutas projekte, korraldas sündmusi, vedas külade ümarlaua tegevust ning aitas tuua kokku kohalikke inimesi, asutusi ja ettevõtjaid.

„Kui sa oled palgaline, sead mõnes mõttes iseendale lati, et sa peaksid jõudma ikkagi kõik ära teha. Teised teevad seda ju vabatahtlikult,“ kirjeldab Eve.

Kui suuremad arendusprojektid lõppesid ja osa varasemast meeskonnast lahkus, jäi Eve üha rohkem üksi kogukonna igapäevast elu hoidma. Tööpäevad venisid õhtutesse ja nädalavahetustesse. Alati oli veel üks kiri, projekt, inimene või idee. Mentor Kairit Lindmäe võrdleb seda väikese seemnega, millest oli seitsme aastaga kasvanud suur puu. Ühel hetkel püüdis Eve seda puud aga üksi püsti hoida. „Ma olin täiesti läbi põlenud,“ tõdes Eve.

Kõige raskem polnud ainult suur töökoormus, vaid teadmine, et senisel viisil enam jätkata ei saa. „Vanamoodi enam ei saa, aga uutmoodi ei oska,“ võttis Eve oma olukorra kokku. Töö oli talle endiselt südamelähedane, kuid kohustusi oli liiga palju, aega keeruline juhtida ja varasem säde kadunud. Eve otsustas pöörata tähelepanu ka iseendale. Ta kandideeris kogukonna eestvedaja stipendiumile ning asus Tallinna Ülikooli Haapsalu kolledžis õppima kogukonnatööd vananevas ühiskonnas.

„Juulikuus kaks aastat tagasi abikaasaga Itaalia reisil olles sain teate, et olen nii kooli sisse saanud kui ka stipendiumi saanud. Ma ütlesin, et no nüüd hakkab maailm muutuma.“ Kuid lisaks teadmistele vajas Eve kedagi, kellega oma mõtteid läbi arutada. Siin tuli mängu mentor Kairit Lindmäe.

Mentor ei anna vastuseid, vaid aitab neid leida

Kairitil on psühhosotsiaalse nõustamise taust ning ta mõistis, et Eve ei vaja valmis juhiseid. Ta vajab peeglit, kuulajat ja mõttekaaslast. „Ega meil seal ju kellegagi suurt nõu pidada ei ole. Üksinda me seal ju oleme. Allpool olevad inimesed suhtlevad omavahel, aga juht vajab personaalset nõustamist,“ ütleb Kairit.

Mentorluse eesmärk ei olnud õpetada Evele, kuidas kogukonda juhtida. Seda oskas ta juba väga hästi. Eesmärk oli aidata tal märgata, mida saab teha teisiti. Vestlused toimusid Messengeri videokõnede, telefoni ja ühiste Google Drive’i dokumentide kaudu, aga ka kohapeal kohtudes. Eve pidi ise oma mured sõnastama ja lahendusi otsima. Kairit aitas küsida õigeid küsimusi ja vaadata olukordi teise nurga alt.

Tasapisi muutus ka Eve arusaam juhtimisest. Ta mõistis, et tugev kogukonnajuht ei ole inimene, kes jõuab kõike ise teha. Tugev juht loob võimaluse, et ka teised saavad panustada.

Mida andis kogukonna eestvedaja stipendium Evele?

Mentorluse käigus jõudis Eve mitme lihtsa muutuseni.

1. Kaitsta oma aega

Eve hakkas e-kirju vaatama kindlatel aegadel ning lülitas märguanded välja. Seinale paigutatud märkmepaberitega tahvel aitas kõik peas keerlevad ülesanded nähtavaks teha. Kui mõtted olid tahvlile saanud, ei pidanud neid enam peas kaasas kandma.

2. Kaitsta oma energiat

Eve õppis piire seadma. Kui vaja keskenduda, võis uksele ilmuda silt „Veebikoosolek, palun mitte segada“. Ta ei pidanud enam olema pidevalt kõigile kättesaadav. Mentorlus aitas mõista, et alati kättesaadav olemine ei tähenda veel head kogukonnatööd.

3. Jagada vastutust

Kõige suurem muutus toimus selles, kuidas Eve hakkas vaatama teiste inimeste panusele. Oru piirkonnas kasutatakse ühist aastaplaani, et vältida sündmuste kattumist. Noorem abiline aitab Eve’il arendada digioskusi ja toob samal ajal kogukonnatöösse värsket vaadet. Suuremate sündmuste puhul kaasab Eve senisest rohkem kooli, lasteaeda ja kohalikke ettevõtjaid. Vastutus ei pea jääma ühe inimese õlgadele.

Kui eestvedaja annab ohjad teistele

Heaks näiteks Eve muutunud juhtimisviisist on „Tegusate Orukate Klubi“. Kui kohalikud eakamad inimesed soovisid hakata regulaarselt koos käima, oleks Eve varem ilmselt kogu asja ise korraldanud. Nüüd andis ta eestvedamise üle kahele aktiivsele pensioniealisele naisele. Eve jäi taustale toetama, kuid ei võtnud korraldamist enda peale. Tulemus? Klubi tegutses edukalt ning sai juba aasta jooksul tunnustuse ka maakonna tasandil.

Ta ei pea enam olema iga algatuse keskpunkt. Ta saab luua võimaluse, et teised saavad ise tegutseda. „Kõige raskem oli töö iseenda pea sees,“ tõdes ta. Kogukonnatöös on lihtne võtta enda peale iga uus idee ja probleem. Kui oled harjunud olema inimene, kes asjad ära teeb, on veel raskem vastutust tagasi anda. Nüüd püüab Eve sellistes olukordades esmalt küsida: „Kuidas sa saad ise sellesse panustada ja kuidas mina saan sind aidata?“ See üks küsimus muudab vastutuse jaotust. Eve ei õppinud mentorluse käigus lihtsalt paremini aega planeerima. Ta õppis, et kogukonna eestvedaja ei pea kogukonda üksi kandma.

„Ka väga toreda ja südamelähedase tööga võib läbi põleda,“ ütleb Eve. Ta soovitab ka teistel kogukonna eestvedajatel võtta aega puhkuseks, hoida oma piire ja märgata varakult, kui kohustusi hakkab liiga palju kogunema. Oluline on ka suhelda teiste eestvedajatega, vahel lihtsalt selleks, et rääkida sellest, mis rõõmu teeb ja mis parasjagu üle jõu käib. Sest ka eestvedaja vajab kedagi, kellele toetuda.

Oru piirkonna lugu on lugu edukast kogukonnast, aga ka inimesest selle edu taga. Mentorlus aitas Evel mõista, et kogukonna elujõulisus ei sõltu sellest, kui palju üks inimene suudab ära teha. Elujõuline kogukond on see, kus piisavalt palju inimesi tahavad ja saavad panustada. Ja võib-olla ongi üks olulisemaid muutusi see, et Eve ei pea enam ise kõiki külamaja tulesid põlema hoidma. Piisab sellest, et ta aitab luua tingimused, kus keegi teine tahab samuti tule põlema panna.

Vaata kogemuslugu ka videoformaadis:

Artikli kirjutas Maris Praats.