Kogukonna eestvedaja Daisy Kull: rõõm, mis inimestelt tuleb, annab tuhat korda rohkem tagasi, kui see, mis sa ise kogukonda sisse paned ja seda ei korva ükski rahasumma
KÜSKi toetuse saajate lugude rubriiki täidab seekord kogukonna eestvedaja stipendiumi saaja ja kodanikuühiskonna innovatsioonifondi elanikkonnakaitse projekti ellu viinud aktiive hing ja sädeinimene Daisy Kull Rakverest Moonaküla asumist. Daisy juures käisime külas septembrikuu päris viimastel päevadel.
Alustasime sellest, et küsisime, kes Daisy on ja mis on toonud ta kogukonna eesvedamise juurde?
Mina olen üks täiesti tavaline Eesti inimene, nagu me kõik tegelikult oleme. Alustasin kogukonna tööga 2020. aastal, kui meie Moonaküla kogukond sai kokku ja üsna suurelt. Kogu lugu käis läbi ka üle-Eestilistest uudistest, kuidas meil oli tänavate ehitus ja kui lõpuks kõnnitee tõusis ikka nii kõrgele, et aknast nägid teiste jalgu.
Siis oli sellest üks suur, suur jama ja nii ka kogukonna kokkuhoidmine alguse sai. Aga kui need kehvad ajad mööda said, siis tulid ju ka toredad ajad. Mõtlesime, et teeme ühe suure külapeo ja niimoodi hakati seda siis organiseerima.
Küsin vahele sellist asja, et kus kandis, et inimesed, kes võib-olla Rakveret nii hästi ei tea, et mis kant või nurk Rakverest see Moonaküla täpsemalt on.
Seda on hästi lihtne seletada, sest et hästi paljud Eesti inimesed teevad Põhjakeskust. Põhjakeskus jääb kohe meie külje alla. Kui sõidate Haljala poolt Rakvere linna poole, siis te näete tegelikult Moonaküla siin enne raudtee ülesõitu vasakul.
Ja siis, kui peo tegite, ei tahtnud inimesed enam laiali minna?
Me arvasime, et teeme ühe peo ära ja siis vaatame, mis saab, aga tegelikult sellele tuli nii toredat vastukaja, et inimesed ütlesid, et noh, me võiks ju iga aasta midagi teha. Ja siis saigi võtta plaani, et teeme siis iga aasta midagi. Ja järgmine aasta me tegime talgupäeva, et koristada meie naabruskonda.
Ja sellest on hästi toredad mälestused, sest et lapsed ja kõik olid nii-öelda seal meiega ühiselt siis talgupäeval, sõime talgusuppi ja peale seda tegime ühe koosoleku, et natukene mõtteid mõlgutada, et mis meil on hästi ja mis võiks olla paremini ja ja kuna tegelikult Rakvere linnas on linnaosavanemad või asumivanemad, siis meie külas üks härra, kes oli üsna eakas juba, ütles siis, et temalt on aeg teatepulk üle võtta ja tegi ettepaneku, et see oleks mina.
Me tegime muidugi koosoleku ja toimus ikka hääletus, aga see oli iseenesest väga ilus, et vanem generatsioon näeb kedagi, kes võiks seda asja edasi viia.
Teie kogukond siis sai alguse ikkagi mingisugusest vastasseisust. Et sellega oli vaja tegelda, see liitis, ühendas inimesi ja nii see läks. Ehk eluline vajadus omavahel suhelda, seljad kokku panna?
Jah, meie puhul küll, et mure ikkagi ühendab. Natukene, ma pean minema ikkagi sinnakanti ka, et kuna eelmine aasta me taotlesime KÜSKist toetust elanikkonnakaitse projektiks innovatsioonifondist ja me selle saime, muidugi koostöös linnaga.
Sellega toimus siis nii, et eks ma võtsin jällegi meie külakogukonna kokku, arutasime sellel teemal, et kriisivalmidust tõsta, aga esimene asi, mis me sellega seoses tekkis, et Moonakülas ei ole ühtegi külamaja. Ja et kui teha siis selline kriisikeskus, selleks on vaja ju hoonet. Kuna lennukaid ideid oli palju, mehed ütlesid kohe, ostame merekonteineri, kaksteist meetrit, paneme püsti.
Arvutasime natukene, kohe kärpisime enda tiibu ise juba, sest esiteks ei ole meil kellelgi sellist krunti, kuhu seda panna. Selleks me saime siis kokkuleppe linnaga, et linn lubab meil teatud kohta ehitussoojaku üles panna. Tellisime ehitussoojaku, aga selle paikapanemisega on see lugu, et sinna alla tuleb ju pinnase teha. Kui alguses tundus, et raha on palju, siis pärast tundus, et tuleb ikka küsida soodustusi, et ots-otsaga kokku tulla. Helistasin ja küsisin, kas hinnast alla saab. Ja ikka tullakse vastu.
See on siis, mida nimetatakse väga paljudes kohtades kerksuskeskuseks, eks ole, nagu ma aru saan?
Hästi keeruline on aru saada sellest sõnast, meil tuli ka täpselt samamoodi, et kui ma kirjutasin, et me varsti paneme kerksuskeskuse püsti, siis inimesed ei saa aru. Lihtsam on öelda, et see on elanikkonnakaitsekeskus.
Tegime ühe ürituse ja me püüdsime kohe meelega vältida sõna kriis. Ja miks me seda tegime? Me teame kõik, et me räägime kriisidest ja kriisid on hästi laialdane mõiste. Et igaühe kriis võib olla ka see, kui keegi naaber uputab või, ma ei tea, juhtub kodus õnnetus, et kriisid on väga erineva suurusega ja väga erinevate tahkudega.
Aga et mitte peletada inimesi sellega, et meil on muudkui kriis, sellest ollakse väga tüdinud, siis me nimetasime selle lihtsamas keeles inimeste moodi ringi, et need on ohtlikud olukorrad, mis võivad meid tabada, ükskõik kuidas – on see siis külm, on tuisk, paduvihm, kui sul uputab näiteks kelder, et kõik tegelikult on meie jaoks kriis.
Ühesõnaga, te olete paindlikud selle mõiste kasutamises, selleks et mitte inimesi eemale tõugata?
Jah. Ja kogu projekti nimeks sai „Parem on varem“.
Väga nutikas!
Nutikas peabki olema.
Kogukonna kooskäimise ja sujuvama koostöö ja ühiselt mõtlemise eelduseks on füüsiline keskkond, seda oleme küll tähele pannud varasemaltki. Sinu kogukond on nüüd hea näide, kus te seda soovisite ja saite ja see teenib mitut eesmärki, mitte ainult elanikkonnakaitse ja kriisideks valmisolek, vaid ka lihtsalt kokkutulemiseks.
Tegelikult selle keskuse mõte on ju see, et inimene harjuks ka seal käima, sest kui me nüüd mõtleme selle peale, et ainult siis, kui on mingi SOS olukord meil, eks ole, et me sinna lähme, siis ta ei teagi, mis seal on olemas ja milleks see on jne. See on pidev töö.
Me tegime pühapäeval oma keskuses avatud ukse päeva. Ja miks me seda tegime – täpselt samamoodi, esiteks see, et need inimesed, kes pole sinna varem jõudnud, ka oleksid kursis ja tutvuksid ja teiseks, et me saame tutvustada oma Moonaküla seltsi.
Milline on sinu kogemuse järgi koostöö kohaliku omavalitsusega ja kas sa tunned, et teie kogukonna positsioon omavalitsuse suhtes on ka tõusnud tänu sellele, et olete organiseerunud?
Siiamaani, kui ma olen mingisuguse probleemi või küsimusega sinna pöördunud, olema vastuse saanud ja mõningad asjad isegi väga kiiresti, nii et me oleme tegelikult ju kõik ühtemoodi inimesed. Võib-olla nende teadmised mingis vallas on suuremad kui minu omad.
Aga läbi rääkida saab alati kõiki asju ja see oleneb sellest, et kas sa lähed ründama või sa lähed tegema ettepanekuid, kuidas saaks paremini või kuidas meie seda asja näeme. Et ega see on igal alal nii, et kui sa hakkad ründama, siis võtab teine ju endale kaitsepositsiooni ja nii lihtsalt on.
Nii et inimlik aspekt selles on väga tähtis. Aga te olete lähenenud nutikalt, isegi kui alguses teeehitusega oli vastasseis, siis pakkusite välja, et paneme pead kokku, et lahendada see küsimus. Ja see suhtumine andis tulemuse?
No alati annab. Kaks osapoolt peavad omavahel rääkima ja tegema kokkuleppeid, et keegi ei saa kellestki üle sõita, sest me elame ühes linnas. Ja kui nüüd laiemalt vaadata, siis me oleme ju kõik maksumaksjad, kelle tulubaasist kõike ju tehakse, et ikkagi tuleb nagu leida see kesktee, kuidas oleks võimalik.
Ma usun, et te võite enda tegevuse üle tõesti uhked olla
Tegelikult ikkagi mulle tundub, et Rakvere linn on selle üle, mis me Moonakülas teinud oleme, uhke. Võib ikkagi nina püsti tõsta. Ma ei oska öelda, kas Eestis on sellisel kujul ühtegi kerksuskeskust kuskile linna piiridesse rajatud, sest enamus nendest on ju tehtud kas siis juba valmisolevatesse hoonetesse või siis on spordisaalid sisustatud selleks või mingid muud kohad. Sellist täiesti ainulaadset nii-öelda ehitussoojakut, mis on kriisikeskuseks mõeldud, vist väga ei ole.
Mis sulle isiklikult, nii-öelda hingele, endale on pakkunud see, et sa teed midagi, millel on niisugune avalik huvi või paljude teiste inimeste jaoks, millel ei ole niisugust omakasupüüdlikku eesmärki nagu kogukonna eestvedamine on, annab?
See tagasiside või see rõõm, mis inimestelt tuleb, annab sulle tuhat korda rohkem tagasi, kui sa ise sinna sisse paned ja seda ei korva näiteks ükski rahasumma ega ükski muu asi. Igaühel võiks vahepeal olla ju see aeg, kus ta annab ka midagi nii-öelda endast ära. On ka ju selliseid inimesi, kes väga hea meelega tulevad ja aitavad ja teevad. Aga nad ei ole algatajad.
Kogukonna eestvedaja stipendium on 5000 eurot ja kuna selle stipendiumi puhul me ei vaata, kuhu see raha täpsemalt läheb, see peabki minema eestvedaja enesearengusse, siis kas võib sinult küsida, kuidas sina seda kasutad? Väga paljud kogukonna eestvedajad on seda kasutanud näiteks koolitusteks, aga samas ka ühisüritusteks – panustanud kogukonda tagasi.
Ma ei ole praegu seda raha üldsegi kasutanud, seisab praegu kontol. See on reservis, sest et kuna meil on plaanitud ka nii-öelda järgmiseks aastaks üks selline tore volbripäeva pidustus, siis….. Kuna meie üritused tegelikult toimuvad ju nii, et me esitame linnale taotluse ja saame sealt väikese toetusraha, siis võib-olla on sellest sutikene vaja sinna õlga alla panna või me teeme siis mingi väljasõidu, et ma ei ole nii pikki plaane teinud. Vaatame jooksvalt, kuidas meil seda kasutada vaja on.
Milline on sinu soovitus teistele kogukondadele, kus ei ole veel niisugust tegevust, mis on aktiviseerunud ja organiseerunud, et mis see soovitus on, millest alustada?
Selleks, et see kogukond tekiks, oleks olemas, me teame ju, et enamasti siis, kui on häda käes. Kui juba üks naaber hakkab teisega rääkima… Mõnele tundub see võib-olla totter, et ma lähen koogiga või üle aia ennast sinna torkima. Aga kui sina räägid juba ühe naabriga ja siis sa räägid veel üle-tee-naabriga, siis teil on juba tegelikult kolm peret ja kolme perega annab juba midagi mõelda.
Saab ju teha lastele mingisuguse võistluse või kui on vanemad inimesed, kes tahaksid tulla õhtul juttu ajama, vot sellest see tekib. Kui siis juba läheb see jutt, et kuule, ma käisin seal külas ja see on see, sest ega külajutt läheb ruttu, kõigil on tuttavaid.
Näiteks kodukohvikute päev ei pea olema üldse üle-linna üritus. Kodukohvik või avatud aed või ma ei tea – piisab ühest tänavast, et need sama tänava inimesed juba tuttavaks saaksid. Et seal ei ole väga palju vaja, lihtsalt on vaja kedagi, kes viitsiks asja algatada ja siis sellest ka edasi minna.
See on vahva soovitus. Aitäh sulle, Daisy, et Rakveres Moonakülas oma kogukonda eest vead. Ja aitäh ka intervjuu eest ning palju-palju jõudu!
