Koos oleme tugevamad ka kriisideks valmistudes
Tiina Oraste, SA Kodanikuühiskonna Sihtkapitali juhataja
On teemasid, millest me ei taha eriti rääkida, sest see ei mõju meie meeleolule kõige paremini. Me väldime neid teemasid, sest nad on ebamugavad ja ammugi ei ole nad populaarsed. Aga mitterääkimine ei tee neid olematuks. Hoopis vastupidi – see võib meid teha kaitsetuks.
Üks selline teema on valmisolek kõige hullemaks, mille nimegi me suhu võtta ei taha – sõjaks. Aga me ütleme selle kohta pehmemalt – elanikkonnakaitse ja kriisivalmidus. Ehk meie võimekus hakkama saada siis, kui kõik harjumuspärane lakkab toimimast. Kui pole elektrit. Kui side on katkenud. Kui kraanist ei tule vett. Ja mitte ainult kortermaja kraanist, vaid ka oma talu kraanist, kus vesi tuleb süvaveepumbaga puurkaevust. Või kui sa ei saa enam kellelegi helistada. See ei ole ulme. See on reaalsus, milleks me peame valmis olema.
Me elame hübriidohtude ajastul
Olgem ausad – me elame olukorras, kus meie lähimas ümbruses polegi rahu enam vaikimisi norm. Riik on ise välja öelnud: see on aeg, kus hübriidkonflikti oht on väga tõsiseltvõetav. Ja mis veel hirmsam – selline sõda on juba alanud. Justiits- ja digiminister Liisa Pakosta kirjutas ERR-i portaalis, et Venemaa on võtnud kübermaailmas ründesihikule Ukraina kõrval ka kõik riigid, kes teda võitluses agressori vastu aitavad. Kui sellele rünnakule vastates lõikas Eesti koos liitlastega läbi enam kui sajast häkitud arvutisüsteemist ja serveritaristust koosneva ründeinfrastruktuuri “toitekaablid”, siis mis see veel on, kui mitte rünnak ja vasturünnak?
Me ei taha muidugi sellest rääkida kõva häälega, see on ebamugav meile kõigile. See sõda lihtsalt ei alga pauguga, plahvatuste ja suitsuga.
Nii on, et Venemaa mõjutustegevus ja küberrünnakud tabavad meid regulaarselt. Iga päev testitakse meie digivõrgustike taluvust. Iga päev mõõdetakse, kui tugevad me oma teadmistes ja usus oleme. Kui me seda ei teadvusta, siis riskime sellega, et ärkame ühel hommikul üles maailmas, kus mängureeglid on muutunud, aga meie pole valmis.
Tuleb valmis olla
Kui tekib kriis, on esimene reaktsioon määrava tähtsusega. Esimesed tunnid, esimesed päevad. Need hetked, mil riiklik süsteem veel kogub jõude, aga abi on juba vaja. Siis ei „päästa“ meid mitte keegi peale enda nutikuse, oma küla, oma linnaosa, oma naabrivalve, oma vabatahtlike. Meie ise. Meie kogukond.
Need inimesed, kes teavad, kuhu koguneda. Kes teavad, kus on generaator. Kus on vett, kus on soe, kus saab info. Kust algab selgus. Ja seda valmisolekut ei loo siis enam sel hetkel, kui ootamatus uksest juba sisse astunud. Seda tuleb luua varem.
Innovatsioonifond – usaldus kogukondade vastu
2023. aastal loodi siseministeeriumi ja SA Kodanikuühiskonna Sihtkapitali koostöös kodanikuühiskonna innovatsioonifond. Selle rahastu keskmes ei ole mitte teoreetiline arutelu, vaid väga praktiliste sammude toetamine. Toetus on olnud suunatud just neile, kes tahavad kogukonnas midagi reaalselt valmis teha – luua süsteem, varustada end mõne seadmega, koolitada, katsetada. Ennekõike aga koostööd teha – kogukonna ja kohaliku omavalitsuse vahel.
Viimastel aastatel on kogukonnad üle Eesti kasutanud innovatsioonifondi toetust väga praktiliselt – kriisideks valmistumiseks. Pärnus loodi Rääma linnaossa kriisimeeskond ja rajati varjendid, Lavassaares muudeti rahvamaja kriisikeskuseks. Toris ja Põhja-Pärnumaal investeeriti generaatoritesse ja elektrivarustuse tagamisse päästekomandodes ja kogunemiskohtades. Raplamaal rajati toidusahver, parandati joogivee kättesaadavust ning koolitati külavanemaid kriisiplaane koostama. Järvamaal loodi kergsuskeskusi, raadiosidevõimekust ja varustati vabatahtlikke – kõik selleks, et kogukonnad suudaksid esimese hooga ise hakkama saada. Näiteid on tohutult, projekte kokku üle 200, innovatsioonifondist on kahe aasta jooksul jagatud kokku üle 1,5 miljoni euro üle Eesti. Hädavajalikeks asjadeks.
Me ei saa loota üksnes riigile
Kriisihetkel ei ole aega süüdlasi otsida ega loota, et keegi “kuskilt ülevalt” tuleb ja asjad korda teeb. Meil peab olema teada, kes tegutseb, mis eesmärgil ja kus kohas. Just seetõttu ei tohi me praegu – rahuajal – raisata aega tülidele, vastandumisele, kemplemisele. Kui me ei suuda kohalikus omavalitsuses koostööd teha praegu, ei suuda me seda ka kriisis. Ja siis on juba hilja. Mõnikord tuleb kõrvale panna oma ego, parteipilet, isiklik ambitsioon. Endas tuleb üles leida inimene. Tuleb vaadata suuremat pilti.
Me kõik soovime rahu. Soovime, et meie lapsed võiksid minna kooli hommikul teadmisega, et päeval õpitu aitab neil hiljem rahus eriala valida, ülikooli astuda, oma pere luua ja siis oma lapsed sama kindla ja rahuliku südamega kooliteele saata.
Me ei taha sõjaks valmistumisest rääkida, sest see võib tekitada ärevust. Kuid valmisolek algab meist. Meie omavalitsusest. Meie külast. Meie inimestest. Just seetõttu on iga projekt, iga kriisiplaan, iga koostööalgatus, iga õppus väärt rohkem kui tuhat tühja sõna “teise” süüdistamisel, üldse vastandamisel, poliitilisel mudamaadlusel.
Aeg valmistuda on praegu
Innovatsioonifondi 2025. aasta taotlusvoor tuleb taas, sügisel. Kui sul, su kogukonnal või MTÜ-l on idee, kuidas tugevdada koostöövõimet ja vastupidavust, hakka sellele varakult mõtlema. Ja küsi, kas inimesed, kes sel sügisel kohalikel valimistel kandideerivad, oskavad sinu küsimustele elanikkonnakaitsest ja kriisivalmidusest vastata. Ja kas sa ise oskad? Sest kui tavapärases olukorras me isegi võime tõmmata mõttelise joone kogukondade ja kohalike omavalitsuste vahele, et meie “siinpool” makse makstes ja nemad “sealpool” – võimu juures raha ümber jagades, siis kriisis oleme me kindlalt ühel pool seda joont. Ootamatus tuleb alati siis, kui me seda kõige vähem ootame ja ka kõige vähem valmis oleme. Nii on olnud alati. Aga see ei tähenda, et me ei peaks olema piisavalt nutikad, et olla valmis paremini kui enne. Ma usun, et koos suudame. Koos oma leibkonnaga, naabriga, külaga, linnaga, kohaliku omavalitsuse ja lõpuks ka koos oma riigiga.
Lugu on muudatustega avaldatud maakonnalehtedes Sakala, Pärnu Postimees, Raplamaa Sõnumid ja Järva Teataja.