Kuidas äratada uinuv kogukond? Kogukonna innovatsioonihommik andis vastuseid
5. mail toimunud kogukonna innovatsioonihommikul keskenduti sellele, kuidas kaasata erinevaid sihtrühmi ning muuta osalemine sisuliseks ühisloomeks, mitte pelgalt formaalsuseks. Huvi ürituse vastu oli erakordselt suur – registreerus koguni 111 osalejat.
Me kõik oleme kogenud olukordi, kus hoolimata põhjalikust ettevalmistusest istuvad inimesed koosolekul pigem rahulolematu näoga ega haaku arutlusega. Just sellele probleemile innovatsioonihommik keskenduski: kuidas murda passiivsust ja liikuda „linnukese kirja saamise” asemel tegeliku kaasamise ja ühisloomeni.
Ürituse inspiratsiooniesineja Kaie Koppel avas kaasamise teemat nii teoreetilisest kui ka praktilisest vaatenurgast. Tema sõnul ei ole inimeste passiivsuse peamine põhjus huvipuudus, vaid pigem selgusetus ja hirm. „Inimesed ei tule kaasa, sest nad ei saa lihtsalt aru, mis toimub, ja neil võib olla hirm, et midagi neile olulist võib muutuda või kaduda,” selgitas ta. Kui muutusi tehakse ilma suuremat pilti lahti selgitamata, tekib ebakindlus. Seetõttu on kaasamise esimene samm kuulata ära inimeste mured ja kõhklused ning integreerida need lahenduste kujundamisse, mitte neid ignoreerida.
Lisaks rõhutas Koppel, et levinud eksiarvamus on, nagu peaks eestvedaja alati teadma kõiki vastuseid. Selline hoiak piirab aga organisatsiooni loovust. Disainmõtlemise vaates on oluline mõista, et juht ei pea kõike ette teadma – vastupidi, liigne kindlus võib pärssida ühisloomet ja vähendada organisatsiooni loovpotentsiaali. Kaasamise eesmärk ongi ühistarkuse kasutamine, mis on suur ja sageli alakasutatud ressurss. See eeldab kontrollist osalist loobumist ning ruumi andmist teiste panusele.
Arutleti ka selle üle, miks kõik inimesed ei osale aktiivselt. Paljusid eestvedajaid võib see süüdistavalt mõjutada, kuid tegelikult on kogukonnatöös sageli kehtiv 20/80 reegel ehk Pareto printsiip: ligikaudu 20% inimestest panustab enamikku tegevusse, samas kui ülejäänud 80% osaleb valikuliselt või harvem. Täielik osalus ei ole ei realistlik ega alati ka vajalik.
Oluline teema oli ka kaasamisväsimus. Inimesed väsivad kiiresti, kui nad annavad sisendit, kuid ei saa hiljem tagasisidet selle kohta, mis nende ideedest sai. Seda saab vältida läbipaistva ja ausa kommunikatsiooniga – selgitades, kuidas otsused kujunesid ja miks osa ideid ellu ei viidud. Selline avatus loob usaldust ja hoiab motivatsiooni ka edaspidiseks osalemiseks.
Kolm sammast: mis paneb silma särama
Inimese sisemine motivatsioon panustada tugineb kolmele psühholoogilisele baasvajadusele:
Autonoomia
Võimalus kaasa rääkida visiooni kujundamisel. Me panustame eelkõige sellesse, mille loomise juures oleme ise olnud.
Kompetentsus
Tunne „ma olen selleks suuteline“. Kui formaat on liiga tehniline või võõras, inimesed ei osale. Oluline on näidata, et ka elukogemus – näiteks eaka oma – on väärtuslik kompetents.
Seotus
Tunne, et olen „kuuldud, nähtud ja tunnustatud“. Paljud barjäärid tekivad varasematest kogemustest, kus inimestel on jäänud tunne, et nende arvamus ei loe.
Kuula järgi inspiratsiooniloengu osa:
Pane aeg kirja!
Kuna kogukonna innovatsioonihommikud on kujunenud väärtuslikuks kogemuste vahetamise paigaks siis jätkame nendega juba peagi.
Järgmine kogukonna innovatsioonihommik toimub 9. septembril kell 10.00.
Täpsem info ja registreerimine avaldatakse peagi. Ootame taas kõiki huvilisi osa saama!
Lisainfo:

Maris Praats
kommunikatsioonispetsialist
- Šveitsi-Eesti koostööprogrammi meetme „Sotsiaalse kaasatuse toetamine“ sotsiaalse innovatsiooni kommunikeerimine

Elmo Puidet
koordinaator
- Šveitsi-Eesti koostööprogrammi meetme „Sotsiaalse kaasatuse toetamine“ sotsiaalse innovatsiooni alategevuste koordineerimine
Kogukonna inspiratsioonihommikud on osa Šveitsi-Eesti koostööprogrammi “Sotsiaalse kaasatuse toetamine” tegevustest, mis on suunatud kodanikuühiskonna tugevdamisele sotsiaalse innovatsiooni edendamise kaudu. Tegevust kaasrahastab Šveitsi riik majanduslike ja sotsiaalsete erinevuste vähendamiseks Euroopa Liidus.