Kuidas lõimida välismaalasi vabaühendustesse ja kogukonnaellu? Tartus otsiti lahendusi

Teisipäeval, 18. märtsil toimus Tartu Welcome Centre´is sündmus “Uued inimesed – uued võimalused vabaühendustele”, mille eesmärk oli tuua välismaa taustaga inimesed vabaühendustele lähemale kogemuslugude, rahvustoitude ja rahvakultuuri kaudu. Sündmusel osales üle 20 kuulaja, peamiselt vabaühenduste, aga ka muuseumide, ülikoolide esindajad ja Erasmus+ vahetusüliõpilased.

Sündmuse avasid viiulipalaga Elisabeth Yenma Virnas ja Tuule Pihlap folklooriklubist Maatasa. Avasõnad ütlesid Katre Tamm (KÜSK), Janika Hango (Tartu Welcome Centre) ja Kati Grauberg-Longhurst (Eesti Rahvakultuuri Keskus ehk ERK). KÜSK ja ERK on partnerid Euroopa Sotsiaalfondi ja kultuuriministeeriumi programmis “Lõimumist edendavate kogukondlike tegevuste toetamine”. Ka Integratsiooni Sihtasutus oli sündmusel esindatud.

Jutupaneeli peaesineja oli kirjamees Justin Petrone, kes jagas oma kogemusi välismaalasena Eestis. Lisaks osalesid rahvatantsuseltsi Torbikud tantsijad Elis Nunn ja Kristina Štukert-Nunn, kes on Eestis elanud kolm aastat ja tantsinud Torbikutes kaks aastat. Mittetulundusühingu Köömen asutaja Dan Prits rääkis oma kogemusest Süürias ning oma sotsiaalsest ettevõttest, mis aitab sisserändajatel keelt õppida ja sotsiaalset keskkonda leida. Vestlust juhtis Janika Hango.

Osalejad jagasid oma keeleõppimise kogemusi. Elis Nunn, kes õpetab inglise keelt Eestis, õppis eesti keelt interneti teel. Justin Petrone leidis, et Tartus oli raske eesti keelt harjutada, kuid Viljandis on see hädavajalik. Elis ja Kristina rääkisid, et rahvatants on aidanud keelt omandada, näiteks õppis Elis mõisted “päripäeva” ja “vastupäeva”. Dan soovitas sisserändajatel eestlastega rohkem suhelda, näiteks küsides teed.

Vaheajal pakkus suupisteid MTÜ Köömen, laual oli Egiptuse, Süüria ja Pärsia toite. Tantsulise vahepala tegi tantsuansambel Torbikud, kus tantsivad ka Elis ja Kristina.

Milline vastuvõtja on Eesti ja mida veel saaks ära teha?

Dan tõdes, et ta tegeleb enamasti uussisserändajatega kolmandatest riikidest ja paraku ei ole harv, et nähtavalt teise nahavärviga inimesed kogevad solvavaid märkusi või kommentaare. Seetõttu on hästi oluline, et ka teised vabaühendused märkaksid uussisserändajaid ja kaasaksid neid oma tegevusesse.

Uussisserändajaid ei saa loomulikult ära kasutada, aga nende inimeste jaoks on palju vähem võimalusi sotsiaalseks tegevuseks. Kogukonnale lähemal olek aitaks kasvatada usaldust inimeste vahel ja alles riiki tulnud inimesel on võimalus läbi sotsiaalse suhtluse oma keelt arendada.

Justini sõnul on talle oluline turvalisus ja rahu, mis Eestis valitseb. Isegi poliitiline olukord on tema jaoks rahulik – kuigi eestlastele võib see tunduda turbulentne. Sama tunnistas Dan, kes sõnas, et autoritaarse riigikorraga riikidest tulnud inimesed on õnnelikud juba selle üle, et nad saavad ise otsustada oma elukorralduse üle, nad saavad vabalt liikuda, ilma et nad peaksid kartma ohtlikke olukordi.

Elise sõnul on Walesiga võrreldes Eesti koolisüsteem rahulikum. Näiteks Eestis on tundidel vaheajad ja kontakttunde on vähem kui Walesis. Elisele meeldib väga saun, kuid süldi annab kassile. Elis ja Kristiina arvasid, et tegelikult peaks olema rändetaustaga inimene ise proaktiivne ja otsima võimalusi, kuidas kogukonnale lähemal olla. Nemad tegid seda läbi hobi, milleks on tants.

Justini sõnul on tema kogukond kindlasti Viljandi Folk ja Viljandi inimesed üldse, kellest paljud on mingi pilli mängijad. Justin küll ise pilli ei mängi, aga ikkagi ta peab ennast Viljandi Folki kogukonda kuuluvaks. Eelkõige asjaolu pärast, et ta on sellest palju kirjutanud ja tal on palju folkmuusikust sõpru.

Kolmetunnine sündmus pakkus nii nalja kui ka mõttepause. Osalejad kuulsid Eestis elavate välismaalaste lugusid ja vabaühenduste kogemusi nende kaasamisel. KÜSK usub, et just vahetud kohtumised aitavad inimesi siduda, olenemata rahvusest, keelest või veendumustest.

Sündmust toetas Euroopa Sotsiaalfondi ja kultuuriministeeriumi projekt “Lõimumist edendavate kogukondlike tegevuste toetamine”.

Fotod tegi: Kristiina Tohv