Kumus avatud näitus „Hoia mind kaisus“ kutsub vaatama noorte lugude taha

Näituse keskmes on kinnise lasteasutuse teenusel viibivate noorte lood ning nende kogemused, milles põimuvad trauma, hirm, tõrjutus ja kuuluvuse puudumine, kuid samal ajal ka soov olla mõistetud, märgatud ja aktsepteeritud.

Projekti algatas kunstnik Marta Vaarik ning näitus toob avalikkuse ette noorte lood ning loob võimaluse vaadata keeruliste ühiskondlike teemade poole läbi kunsti.

Kaasamine algab kuulamisest

Näituse loomisel toimunud töötubades said noored valida ise, millise meediumi kaudu oma lugu jutustada. Mõne jaoks oli selleks foto, teise jaoks kollaaž, installatsioon, skulptuur, heliteos, muusika või lühifilm. Oluline ei olnud mitte ainult lõpptulemus, vaid protsess, mille käigus noorele anti võimalus otsustada, kuidas tema kogemust teistega jagada.

See on põhimõte, millel on väga oluline tähendus ka kodanikuühiskonnas. Kaasamine ei tähenda ainult inimeste kutsumist ühisele arutelule või neile võimaluse andmist oma arvamust avaldada. Sisuline kaasamine tähendab ka võimalust mõjutada seda, kuidas ja millistel tingimustel osaletakse, milliseid väljendusviise kasutatakse ning kuidas inimese kogemust ja teadmist ühises protsessis arvesse võetakse. Nii nagu näituse loomisel ei määratud noortele ette üht kindlat viisi oma loo jutustamiseks, eeldab ka kodanikuühiskonnas osalemine ruumi erinevatele häältele ja osalemisviisidele. Alles siis saab kaasamisest pelgalt osalemiskutse asemel võimalus päriselt kaasa rääkida ja ühiseid otsuseid kujundada.

Noor ei ole probleem, mida tuleb lahendada

Näituse avamisel kõlas mõte, et pahasid lapsi ei sünni. Enne kui noore käitumisele hinnang anda, tasub püüda mõista, mis on selle taga: millised kogemused on teda mõjutanud ning millist tuge ja kuuluvustunnet ta vajab.

Kui noore käitumine on keeruline, on lihtne keskenduda sellele, mida peaks noor teisiti tegema. Palju keerulisem on küsida, mida saaksid teha täiskasvanud ja ühiskond ning milline on meie endi roll selle keskkonna kujundamisel, milles noor kasvab.

Kas tal on olnud inimene, keda usaldada? Kas ta on tundnud, et tema arvamus loeb? Kas tal on olnud koht, kus ta saab olla tema ise? Kas ta on kogenud, et ka pärast eksimist on võimalik uuesti proovida?

Mõnikord algab muutus ühest inimesest

Marta Vaarik ütles näituse avamisel: „Sellisel noorel on vaja vaid ühte inimest, kes temasse usuks, et tema tulevik oleks parem.“

President Kersti Kaljulaid ütles näituse avamisel, et maailmas ei ole palju inimesi, kes oskavad keerulisi teemasid kunsti keelde tõlkida. Just selles peitubki selle näituse üks tugevusi, sest kunst võib jõuda inimeseni viisil, milleni statistika, raport või tavapärane arutelu alati ei jõua.

See mõte sobib hästi ka sellesse, mida KÜSK oma töös näeb iga päev. Eesti ühiskonna muutus ei sünni ainult suurtest strateegiatest ja poliitikadokumentidest, vaid väga sageli inimestest, kes otsustavad oma kogukonnas midagi ette võtta.

Üks inimene võib märgata probleemi, millest teised mööda vaatavad. Üks inimene võib kutsuda kokku teised, kes tahavad olukorda muuta. Üks ühendus võib leida uue viisi, kuidas inimesi kaasata. Üks kogukond võib näidata, et senine lahendus ei tööta ja midagi saab teha paremini.

Selles mõttes on ka „Hoia mind kaisus“ rohkem kui näitus. See on näide sellest, kuidas ühe inimese algatusest võib kasvada projekt, mis jõuab paljude inimesteni ning aitab muuta viisi, kuidas ühiskond üht olulist teemat mõtestab.