Teksti suurus

Reavahed

Kontrastsus

Seaded

KÜSKi nõukogu uus liige Kaur Siruli: „Kui hea idee on käima saadud, tasub seda toetada ka riigi poolt!“

29.06.2021

Kaur Siruli on vastne täiendus Kodanikuühiskonna Sihtkapitali nõukokku. „Minu ajaarvestus algab 1981. aastal, olen sündinud ja kasvanud Tallinnas, mööndusega, et suved said veedetud linnast väljas maaeluga tutvust tehes,“ ütleb Kaur enda iseloomustamiseks.

Kauri haridusteelt leiab Tallinna Reaalkooli ja Tallinna Ülikooli – viimasest pärineb „laia haardega“ diplom avaliku halduse erialalt. „Sealt ka minu loogiline samm avalikku teenistusse – endalegi mõneti ehmatavalt olen toimetanud rahandusministeeriumis juba 20 aastat,“ tõdeb Kaur. Vabal ajal meeldib talle koos perega ja vahel ka üksi looduses liikuda, nii rattaga kui jala matkates metsaradadel.
 
Kauri põhitöö on rahandusministeeriumis, kus ta on finantskontrolli osakonna juhataja. See pisut kurjakuulutava nimetusega ametikoht ei tähenda sugugi, et tegemist oleks surmtõsise inimese või kontrollifriigiga. Kaur on avatud, sõbralik ja rõõmsameelne inimene. Kui talle küsimusi esitada, on ta kohe nõus enesest avatult rääkima.
 
Niisiis, oled KÜSKi nõukogusse oma eriala poolest kindlasti väärtuslik lisandus, et anda kogemuste baasilt panus vabaühenduste ja kogukondade edendamisse ning kodanikuühiskonna arengusse tervikuna. Milles ise oma panust näed?
Enese ego upitades – eks häid ja veel paremaid ideid ja mõtteid on ikka pakkuda, aga tegelikult ma loodan, et liiga palju sõna võtma ei pea, sest eelduslikult on KÜSKi meeskond nii põhjalik, et pole tarvis asuda suuri soovitusi andma. Teisalt, ametialane harjumus sunnib teemasid vaatama kriitiliselt, konservatiivselt aga ka loovalt (ehk saab asju teha hoopis teistmoodi).
 
Kolmandaks on mul teatav skepsis, kui palju on võimalik üldse kõrvalt suunata, sest kodanikuühiskond areneb siis, kui inimestel on aega, võimalust ja sisemist motivatsiooni neid liigutavate teemadega tegeleda. Eemalt selliseid asju arenema „sundida“ ei saa. Ja need kohad, kus hea idee on käima saadud, tasub seda igal juhul julgustada ka riigi poolt võimaluste piires toetada.
 
Milline on sinu kokkupuude vabakonnaga? Tean seda, et oled Eesti Siseaudiitorite Ühingu liige. Mida ESAÜsse kuulumine on andnud?
Ma ei hakkagi keerutama – ilmselt olen ma ka piisavalt mugav, et ei ole põhitööle lisaks omale liiga palju lisategevusi külge võtnud. Ja kuidagi on elu läinud nii, et pole ka otsest vajadust olnud. Eks siseaudiitorite ühingusse kuulumine aitab illustreerida vabaühenduste mitmekesist maailma – ühed on sellised, kus kõik löövad kaasa, teised sellised, kus liikmed volitavad endale juhatuse, kes neile tegevusi (nt koolitus jmt) ette-taha ära korraldab. Aga lõpuks on see kõik ikkagi vajadusepõhine, st kui on vaja, siis tuleb käed külge panna. Ja kui sellist tunnet ei ole, siis järelikult pole vaja olnud.
 
Kuna oled KÜSKi nõukogus rahandusministeeriumi esindajana, siis kuidas tundub, kuidas riik panustab vabakonna arendamisse, kas piisavalt, sh rahaliselt? Või võiks mõtiskleda ka nii, et vabakond ongi seetõttu vaba, et ei sõltu rahaliselt riigist ja ei tohigi sõltuda, et ta peaks oma ressursid hankima ise, panustada võiks hoopis rohkem erasektor, vabaühendused peaksid senisest enam tegelema ka ettevõtlusega (ennekõike sotsiaalse ettevõtlusega)? Milline on heas tasakaalus suhe riigi ja kolmanda sektori vahel, sh rahaliselt?
Olen seda usku, et hea idee leiab ikka toetust ja rahastust. Küll aga olen mõnikord näinud lähenemist, et andke raha, küll siis vaatame, mis sellega teha oskame. Samas mingit otsest rahajagamist ei saagi olla, iga teemat tuleb vaadata eraldi. Eelkõige on küsimus, et kellele seda tegevust vaja on? Kui vaid paarikümnele kohalikule inimesele, siis saab toetus olla pigem sümboolne, et asjalik kohalik grupp saaks tööd jätkata.
 
Ja taaskord, sageli suudavad liikmed ka ise ja oma ettevõtete abiga oma tegevust käigus hoida, võimalik et nii ongi õige, kui see on konkreetse grupi kitsas huvi. Samas, kui vabaühendusel või vabatahtlikul tegevusel on riigile laiem mõju, siis on kindlasti põhjust selliseid tegevusi ka riigi poolt toetada. Aga – toetatava tegevuse (lisand)väärtus peab selge ja arusaadav olema.
 
Kas Euroopa Liidu finantseeritud projektid on üldiselt Eestis olnud hästi korraldatud ja juhitud, st kas eestlased on kohusetundlikud Euroopa raha kasutajad ja reeglite järgijad?
Pigem jah. Aga see on saavutatud piisavalt suure bürokraatia hinnaga. Igal asjal on oma eellugu ning ajalooline pilt on selline, et Euroopa Liidu toetustega on näiteid kõikidest riikidest, kus raha kulutati hoopis muuks kui algselt lubati. Ning sellised lood toovad paratamatult kaasa kontrollide kasvu, ehk see, mida nimetatakse Brüsseli abikõlblikkuse reegliteks. Kui üle Euroopa on toetuste sihipärase kasutamisega olukord pigem hea, siis viimastel aastatel on suuremas fookuses toetuse õiguspärane kasutamine. Seda eeskätt rahvusvaheliselt välja kuulutatud riigihangete puhul, et seal ei oleks sees mingeidki tegureid, mis pakkujate rahvusvahelist konkurentsi kuidagi segada võiks.
 
Aga jah, siin me räägime ikkagi väga suurtest rahanumbritest. Lisaks püütakse järjest rohkem liikuda ka tulemuse mõõtmisele ning ka rahastusmudelite lihtsustamiseni. Kuid, siin on progress pigem aeglane.
 
Mis soovitus anda inimestele, kes EL vahendite toel finantseeritavatest projektidest raha taotlevad?
EL vahendites raha taotlemisel tuleb võtta endale suhtumine, et tegemist on sisuliselt tasuta toetusega, väikese „agaga“.  Nimelt teatavasti ei ole päris tasuta lõunasööke olemas. Seega tuleb vastutasuks tagada, et projekt viib lubatud tulemusteni, soetatud vahendid on ettenähtud aja jooksul kasutusel ning kõikidest reeglitest-nõuetest peetakse projekti elluviimisel piinliku täpsusega kinni.
 
Lõpetuseks, milliseks kujuneb sinu enda suvi? Oleme ju kõik tükk aega olnud COVID-19 kriisi tõttu isoleeritud, suhtlemine inimestega piiratud. Nüüd on olukord leevenemas ja on rohkem vabadust.
Ma jätkan tavapärases rütmis, liigun võrdlemisi palju ringi, kui õnnestub, siis ka Eestist väljaspool.

Küsis Priit Põiklik KÜSKist