Laulupidu – kodanikuühiskonna elujõu peegeldus läbi sajandite
Kui mõtleme tänapäeva kodanikuühiskonnale, siis seostub see sageli MTÜ-de, kogukondlike algatuste ja aktiivsete kodanikega, kes tegutsevad oma ümbruse ja ühiskonna hüvanguks. Ent kodanikuühiskond ei ole midagi uut – meie rahva loos ulatuvad selle juured sügavale 19. sajandi ärkamisaega. Just siis, kui eestlased hakkasid end rahvana teadvustama, sündisid ka meie kultuurilised alustalad. Rahvuslik liikumine, mis pani aluse eestikeelsele haridusele, trükisõnale ja rahvuslikule eneseteadvusele, ei olnud midagi muud kui meie esivanemate toonane kodanikuühiskond.
Esimesed laulupeod, alustades 1869. aastast Tartus, olid tõelised kodanikualgatused – rahva vaba tahte ja ühtsuse avaldus ajal, mil Eesti riiki ei olnud veel olemaski. Need olid sümboliks sellele, et inimesed suutsid ühise eesmärgi nimel koguneda, koostööd teha ja oma identiteeti väljendada, sageli riigivõimu rõhuva poliitika kiuste. Laulupidude kaudu väljendati identiteeti ja keele olulisust, seisti vastu venestamispoliitikale ning kinnitati: “Me oleme olemas.” Võib öelda, et ilma ärkamisajata ja ilma laulupidudeta ei oleks meil olnud vajalikku sisemist tugevust ja ühtsust, et hiljem iseseisvuda.
Aja jooksul ja muutudes massilisemaks ning rahvuslikult oluliseks, on laulu- ja tantsupeod saanud riigi toetust ja korralduslikku tuge. Tänapäeval toimub laulu- ja tantsupidude korraldamine suurel määral riikliku tellimuse ning rahastuse toel – sündmuse taga on professionaalsed korraldusmeeskonnad, riigi institutsioonide tugi ja stabiilne avalik rahastus. See tähendab, et erinevalt algusaegadest ei ole need peod enam puhas kodanikualgatus, nagu me seda tavapäraselt määratleme.
Siiski on laulu- ja tantsupidu kui sündmus ise tänapäeval suurepärane näide sellest, kuidas kodanikuühiskonna traditsioonid ja algatused saavad riigi toel kasvada ja kesta sajandeid. See on suur ühine ettevõtmine, kus kohtuvad üksikisikute vabatahtlik panus ja riigi tugi, et üheskoos hoida elus rahvuslikku kultuuri ning tugevdada kogukonnatunnet. Kümned tuhanded osalejad ja korraldajad annavad vabatahtlikult oma panuse, et peod sünniksid. Nende seas on ka KÜSKi enda inimesed. Kaoke Kärdi, kes andis oma vabakonna “sõrme” juba aastakümneid tagasi MTÜ Tarvanpää Seltsile, on kogenud vabakonna elu kõigis vormides – juhatuse liikmena, projektikirjutajana, tegevjuhina. Täna tegutseb ta rahvarõiva nõukoja liikmena ja tantsib tantsupeol. Lisaks on Kaoke olnud aastate jooksul seotud meeste tantsupidude korraldamisega – nii produtsendi assistendina kui ka koordinaatorina.
Laulupeo korraldustiimis töötavad meie kolleegid Marju Mäger, Sandra Paulus ja Maris Praats. Marju kanda on tohutult vastutusrikas, kuid nähtamatuks jääv roll – tagada, et kõik koorid pääseks sujuvalt laulukaare alla ja sealt taas välja. Kooride sujuv liikumine on logistiline ime, mis sünnib tänu pühendunud tiimi tööle. Sandra on laulupeo vabatahtlik sõna otseses mõttes köögi-poolel. Koos Naiskodukaitse tiimiga jagab sandra peolistele laulupeosuppi. Maris tegeleb väga olulise teemaga – kõige väiksemate peoliste turvatundega ehk kadunud või eksinud laste tagasitoimetamisega nende vanemate hoole alla.
Laulu- ja tantsupidu ei ole lihtsalt kultuuriüritus, vaid elav, hingav kodanikuühiskonna väljendus. See on meie ühine ettevõtmine, milles saavad kokku isiklik panus, vabatahtlik tegevus ja rahvaühtsust kinnitav sümbol. Just selle tõttu on oluline, et väärtustame ja toetame kodanikuühiskonda – mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes. Sest nagu näitab ajalugu, sünnib suur muutus alati siis, kui inimesed tulevad vabatahtlikult kokku millegi suurema nimel. Nii oli ärkamisajal, nii on ka täna.
Ühtlasi ei tohi me unustada, et laulu- ja tantsupidude selgroo moodustavad laulukoorid ja rahvatantsuklubid – need on kodanikuühiskonna kõige vahetumad ja ehedamad väljendusvormid. Need ühendused tekivad ja tegutsevad inimeste vabal tahtel, ilma välise sunnita. Osaletakse isikliku huvi, sisemise kutse ja ühiste väärtuste ajel: armastus muusika ja rahvuskultuuri vastu, soov panustada kogukonda ja hoida elus traditsioone. Kooride ja tantsurühmade liikmed jagavad vastutust, otsustavad ühiselt tegevuste üle, katavad kulusid liikmemaksude kaudu ja korraldavad oma elu – alates proovide ajakavast kuni lavale astumiseni – ühistöös. See on demokraatia väiksel kujul, usalduse ja koostöö harjutamine, kus iga hääl ja panus loeb.
Laulukoore ja rahvatantsurühmi ei seo äriline kasu ega käsuliinid, vaid vabatahtlikkus ja kogukondlikkus. Need on justkui miniatuursed mudelid sellest, kuidas elujõuline kodanikuühiskond toimib: omaalgatus, ühised väärtused, koostöö ja vastutus. See kodanikualgatuslik “kolmas sektor” ei ole vastand riigile ega turule, vaid loob selle kolmanda mõõtme – kogukonna. Ja just kogukond on see, mis hoiab üleval meie rahvuslikku identiteeti, kultuuri ja sidusust. Laulu- ja tantsupeod ei sünni lihtsalt iseenesest, vaid on ühiskondliku usalduse, koostöö ja vabatahtliku pühendumise tulem. Nii minevikus kui täna. Ja kindlasti ka tulevikus.
Laulu- ja tantsupidu näide sellest, kuidas kodanikualgatuslikult alanud ja vabatahtlike poolt korraldatud paikkondlik sündmus on muutnud riiklikuks ja rahvuslikuks traditsiooniks, demonstreerib ilmekalt, kui on oluline väärtustada väiksemaid, rohujuuretasandil sündinud kodanikualgatusi – näiteks paikkondlikke festivale või kogukonnapõhiseid initsiatiive. Üheskoos tegutsedes võib neist aja jooksul sündida midagi tõeliselt suurt. Kodanikuühiskonna tõeline elujõud väljendub nii omaalgatuses kui ka oskuses teha koostööd laiemal tasandil ühiste väärtuste hoidmiseks.
