Vabaühenduste huvikaitsejuht Marcus Ehasoo: avatud valitsemine peab olema norm
Vahendame KÜSKi kodulehel ERR-i uudisteportaalis avaldatud arvamuslugu, kus Vabaühenduste Liidu huvikaitsejuht Marcus Ehasoo kirjutab, et poliitika peab olema arusaadav, valitsemine läbipaistev ning otsustusprotsessid avatud. Avatus ei tohi olla eraldiseisev teema, vaid peab läbima kõiki poliitikavaldkondi.
Julgeoleku tugevdamine ei tähenda mitte ainult kaitsevõimet või luuretegevust, vaid ka ühiskondlikku sidusust ja kodanike usaldust riigi vastu. Seda ei saa käsitleda luksuse või eraldi teemana, vaid osana meie riigi toimimise vastupidavusest, kirjutab Marcus Ehasoo.
Koalitsiooniläbirääkimised kujundavad valitsuse väärtusruumi ja valitsemisstiili. Just seetõttu on praegu õige hetk küsida: milline on meie demokraatia tegelik tervis? Viimaste aastate praktika näitab, et avatuse ja kaasamise lubadused on jäänud deklareeritud põhimõtteks, millel puudub tegelik rakendus. Kiired ja formaalsed kaasamisprotsessid, ebaselged lobisuhted ning vähene vastutus õigusloome kvaliteedi eest on viinud selleni, et usaldus riigi ja ühiskonna vahel on habras.
Eesti on avatud valitsemise partnerluse (AVP)* liige ning sellega kaasneb ka vastutus. See pole pelgalt rahvusvaheline kohustus, vaid sisuline kokkulepe meie enda kodanikega, et poliitika peab olema arusaadav, valitsemine läbipaistev ning otsustusprotsessid avatud. Avatus ei tohi olla eraldiseisev teema, vaid peab läbima kõiki poliitikavaldkondi.
Vabaühenduste Liidu eestvedamisel on avatud valitsemisega tegelevad vabaühendused koostanud ettepanekud AVP uue tegevuskava jaoks. Need ei ole abstraktsed ideed, vaid põhimõtted ja ettepanekud, mille elluviimine aitaks tugevdada demokraatiat ja parandada valitsemise kvaliteeti.
Eesti kuvand digiriigi ja läbipaistva valitsemise edendajana on tugev, vähemalt rahvusvaheliselt. Kuid kohapeal, sisulise demokraatia tasandil on kodanikud ja vabaühendused kogenud, et see kuvand ei vasta enam täielikult tegelikkusele. Seadusi tehakse kiirkorras, huvirühmadele antakse eelnõude kommenteerimiseks mõnikord ainult ööpäev. Kaasamine toimub tihti formaalselt: sisend võetakse küll vastu, aga see ei tähenda veel sellega arvestamist.
Avaliku teabe kättesaadavus (või pigem selle piiramine) on muutunud üheks tõsisemaks murekohaks. Avaliku teabe seadus ütleb selgelt, et teave on avalik, kui ei ole mõjuvat põhjust seda varjata. Tegelikkuses näeme teistsugust trendi. Nii (nüüd endine) riigisekretär Taimar Peterkop kui ka mitmed uudised (“Dokumentide massiline salastamine AK-märke abil jätkub”, “Kergekäeliselt salastatud dokumendid jätavad avalikkuse pooliku infoga”) on juhtinud tähelepanu, et AK-märgete kasutamine ei pruugi alati olla põhjendatud, vaid tuleneb mõnikord mugavusest või soovist vältida kriitilist tähelepanu.
On muutunud tavapäraseks, et kui vabaühendus küsib eelnõu, analüüsi või uuringu aluseks olevaid andmeid, leitakse viise, kuidas neid mitte anda. Öeldakse, et dokument on alles mustand, et andmed on “liiga toored”, et neist niikuinii aru ei saa, või lihtsalt ignoreeritakse pärijat. Selline praktika õõnestab läbipaistvuse põhimõtet palju sügavamalt kui pelgalt info varjamine, see muudab avatuse deklaratiivseks ja suunab kodaniku rolli passiivseks.
Julgeolek ei saa alati olla argument avatuse vastu
Üha sagedamini kohtame ka põhjendust, mille kohaselt piiratakse avatust julgeolekule viidates. Kriisid, sõda ja ebakindlus toovad surve otsustamiseks, kuid just sellistes olukordades on usaldus kõige olulisem ressurss.
Usaldus ei teki salastamisest, vaid hoopis arusaamisest, mille alusel riik otsuseid langetab. Viimastel aastatel oleme näinud, kuidas näiteks kaitsevõime, energiakindluse, meditsiinivarude või kriisimeetmete kavandamisel on avalikkusele jagatud vaid üldsõnalisi põhjendusi, jättes otsuste tausta, alternatiivid ja analüüsid varjatuks. Kui otsuseid põhjendatakse lihtsalt märksõnaga “julgeolek”, aga nende alus ja mõju jääb selgitamata, ei tugevne mitte turvatunne, vaid võõrandumine.
Julgeoleku tugevdamine ei tähenda mitte ainult kaitsevõimet või luuretegevust, vaid ka ühiskondlikku sidusust ja kodanike usaldust riigi vastu. Seda ei saa käsitleda luksuse või eraldi teemana, vaid osana meie riigi toimimise vastupidavusest. Läbipaistev, kaasav ja mõistetav valitsemine on osa julgeolekust, mitte selle vastand.
Õigusloome kvaliteet ja vastutus selle eest vajavad muutust
Hea õigusloome ja normitehnika eeskirja (HÕNTE) järgimine on Eesti õigusriikluse elementaarne osa. Praegu on see dokument küll kehtiv, aga tegeliku jõustamismehhanismita. Kui eeskirja rikkumisele ei järgne mingeid tagajärgi, ei muutu ka praktika. Paraku on viimaste aastate seadusloome tempo ja kvaliteet näidanud, et HÕNTE-st peetakse kinni pigem siis, kui see ei sega, mitte siis, kui see on oluline.
AVP tegevuskava ettepanekutesse panustanud kodanikuühendused ootavad selgeid vastutuse mehhanisme ja sanktsioone, kui normitehnilisi ja kaasamise reegleid eiratakse. Kui need puuduvad, pole mõtet rääkida õigusriiklusest ja läbipaistvusest.
Tehnoloogia ja andmete kasutamine valitsemises võiks olla Eesti tugevus, kuid ka siin näeme vastuolusid. Avaandmete platvormid on sageli raskesti kasutatavad, andmed killustunud, metaandmed puudulikud. Vabaühendustel, rääkimata tavakodanikest, puuduvad tööriistad, mis aitaksid mõista, kuidas otsused sünnivad ja millel need põhinevad.
Tehisintellekti kasutamine avalikus sektoris on alles algusjärgus. Meil on võimalus teha seda läbipaistvalt ja vastutustundlikult, aga praegu ei ole isegi kokkuleppeid selle kohta, millist rolli võiks tehisaru mängida seadusloome analüüsis või poliitikate mõju hindamisel.
Kui tahame, et Eesti oleks teistele riikidele eeskujuks, peab meie digivalitsemise areng olema läbipaistev, kodanikukeskne ja avatud kontrollile. Ilma läbipaistvuse ja kaasamiseta võib ka kõige nutikam tehnoloogia hakata teenima võimu koondamist, mitte selle jagamist.
Kaasamine ei saa olla lihtsalt heatahtlik žest
Kaasamine peab olema varajane, sisuline ja süsteemne. See ei tähenda, et vabaühendused või kodanikud teeksid otsuseid, aga see tähendab, et neid tuleb kuulata enne, kui otsused on sisuliselt tehtud. Ja neid tuleb kuulata viisil, mis annab aega reageerida.
Praegused ühe- kuni kolmepäevased tagasisidetähtajad ei ole mitte ainult lugupidamatud, vaid ka demokraatia seisukohast kahjulikud. See normaliseerib olukorra, kus kodanikud ja vabaühendused ei saa enam kaasa rääkida ja lõpuks võib sellega ära harjuda. Kui inimestel kaob harjumus ja usk, et nende arvamusel on mõju, nõrgeneb osalus ja väheneb usaldus riigi vastu.
Selgust vajab ka huvikaitse valdkond. Eesti peab liikuma läbipaistvama lobitegevuse reguleerimise suunas, mis looks kõigile osapooltele võrdsed mängureeglid. Vastasel juhul oodatakse kodanikuühiskonnalt igakülgset läbipaistvust, aga otsustajad ise toimetavad suletud uste taga.
Avatud valitsemine peab olema läbiv väärtus, mitte deklaratsioon. See peab kajastuma koalitsioonileppes, tegevuskavades ja eelarvetes. Avatud valitsemine ei ole pelgalt teema, mille eest vastutab üks ministeerium. See on riigijuhtimise kvaliteedi küsimus.
* Avatud valitsemise partnerlus (AVP) on rahvusvaheline algatus hea riigivalitsemise edendamiseks maailmas. Avatud valitsemine tähendab võimu teostamist ausalt, läbipaistvalt ja dialoogis kodanikega.