Noored ei oota homset, vaid kujundavad tulevikku juba täna
Mis ühendab nutisõltuvuse vähendamiseks loodud kaardimängu, metallurgiakatsetusi ja noorte õigust ühiskonnaelus kaasa rääkida? Esmapilgul vähe, ent kõigi kolme ettevõtmise taga peitub soov märgata kitsaskohti ja leida neile uudseid lahendusi. KÜSKi kogemuspäeval „Kestlik Eesti“ jagasid kolm noort eestvedajat oma kogemusi, tõestades, et ühiskondlike muutuste algatamiseks pole tarvis aastatepikkust kogemust, vaid julgust katsetada, visadust tagasilöökidest üle saada ja inimesi, kes ideede teostumisse usuvad.
12. novembril Pärnus toimunud kogemuspäeva paneeldiskussioonis „Noored ja mõjukad: kuidas muuta maailma ja luua kestlikku tulevikku?“ astusid üles õpilasfirma Kiryak tegevjuht Loore Lee Allmaa, Pärnu linna noortevolikogu liige ja Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasiumi õpilasesinduse president Kristiin Kink ning Eesti parima minifirma tiitli pälvinud Ajumäda kaasasutaja ja turundusjuht Marcus-Kristofer Kaljuraag. Mõttevahetust juhtis Evelyn Valtin.
Arutelus põimusid noorte ettevõtluskogemused, ühiskondlik vastutus ja põlvkondadevaheline usaldus. Ühiselt otsiti vastust küsimusele, kuidas luua keskkond, kus noorte algatusvõime saaks vabalt võrsuda ning nende ideed leiaksid tee mõtetest tegudeni.
Kui probleemist saab ettevõtluse tõukejõud
Iga mõjus algatus saab alguse tähelepanekust. Mõnikord on selleks mõni ühiskonnas süvenev murekoht, teinekord aga igapäevane ebamugavus, millega ollakse harjunud leppima.
Marcus-Kristofer Kaljuraagi minifirma Ajumäda sündis soovist vähendada noorte nutisõltuvust. Koolikeskkonnas märkas ta koos kaaslastega, kuidas telefoniekraanid olid hakanud asendama vahetut suhtlust. Isegi ühes ruumis viibides veetsid noored aega pigem nutiseadmetes kui omavahel vesteldes. Probleemi lahendamiseks otsustati luua humoorikas kaardimäng, mis kasutab noortele tuttavat internetikultuuri, kuid kutsub neid ekraanide tagant ühise tegevuse juurde.
Ettevõtmise puhul ei kujunenud suurimaks proovikiviks üksnes toote väljatöötamine, vaid ka selle mõtteviisi selgitamine täiskasvanutele. Noorte digikultuuris levinud väljend „ajumäda“ ei pruugi vanemale põlvkonnale midagi öelda. „Ja selle selgitamine täiskasvanutele vanusegrupile, kes ei puutu sellise asjaga nii palju kokku, on väga-väga raske,“ tõdes Kaljuraag. Seetõttu tuli noortel õppida oma ideed avama erinevatele sihtrühmadele arusaadavas keeles. Kogemus näitas, et heast lahendusest üksi ei piisa, kui selle tähendust ja väärtust ei suudeta teistele edasi anda.
Minifirma pälvis Eesti parima minifirma tiitli, kuid Kaljuraagi jaoks peitus ettevõtmise väärtus ka milleski enamas. Ta soovis kummutada arusaama, et õpilasfirmad peavad tegelema üksnes harjumuspäraste toodete valmistamisega. „Tobedate ideedega võib jõuda kaugele,“ võttis ta kokku nende ettevõtmise juhtmõtte. Kaljuraagi sõnul võiks nende kogemus innustada teisigi noori julgemalt katsetama, sest ka esmapilgul veidrana näivast mõttest võib kujuneda ettevõtmine, mis pakub lahendust päriselt olemasolevale probleemile.
Kaheksa kuud laboris ja usk, mis ei raugenud
Kui Ajumäda otsis lahendust digiajastu ühele murekohale, siis õpilasfirma Kiryak ettevõtmine sai alguse sootuks argisemast tähelepanekust: pastapliiatsid kipuvad liiga kiiresti tühjaks saama. Loore Lee Allmaa meenutas, kuidas meeskond hakkas poolnaljaga arutlema, kas oleks võimalik luua kirjutusvahend, mis kestaks märksa kauem ega vajaks tavapärast väljavahetamist.
Mõttest kasvas soov leida uudne tehniline lahendus ning otsingud viisid noored metallurgia juurde. Tegemist oli valdkonnaga, millega ühelgi meeskonnaliikmel polnud varasemat kokkupuudet. Ettevõtmisega alustati 2025. aasta mais, mitu kuud enne tavapärase õpilasfirmade hooaja algust. Kuna suvevaheajal puudus ligipääs koolide laboritele, otsustati esimesed katsed teha kodusel grillil. Esimene katsetus õnnestus ning andis alust suurteks ootusteks. Ent esialgsele edule järgnes pikk ja käänuline teekond. Järgmise kaheksa kuu jooksul ei õnnestunud meeskonnal sama tulemust korrata. Katsetati Pärnus, Tallinnas, TalTechis ja Tartu Ülikoolis. Vahetati materjale, muudeti tingimusi ja otsiti võimalikke põhjuseid, miks esialgu toiminud lahendus enam soovitud tulemust ei andnud.
Samal ajal kui teised õpilasfirmad olid jõudnud oma toodetega laatadele ning omandasid müügi- ja turunduskogemusi, jätkas Kiryaki meeskond endiselt arendustööd. „Ja meie istusime ikka laboris,“ meenutas Allmaa. Kaheksa kuud kestnud katsetused panid proovile nii meeskonna kannatlikkuse, rahalised võimalused kui ka usu oma ettevõtmisse. Oli hetki, mil kaaluti isegi algse idee kõrvaleheitmist. Ometi ei soovitud loobuda, sest esimene õnnestumine oli andnud tõestuse, et lahendus võib olla võimalik. „Äkki järgmine katse õnnestub,“ kirjeldas Allmaa mõtet, mis aitas meeskonnal jätkata. Lõpuks kandis visadus vilja. Soovitud tulemus õnnestus uuesti saavutada ning katsetusi sai korrata.
Kiryaki lugu näitlikustas, et uuenduslikkus ei tähenda üksnes säravat ideed või kiiret läbimurret. Sageli peitub selle tegelik väärtus pikas otsinguprotsessis, kus iga ebaõnnestumine annab uue teadmise ning aitab lahendusele sammukese lähemale jõuda.
Noorte suurim takistus võib peituda nende endi kahtlustes
Ettevõtluslugude kõrval avas Kristiin Kink noorte ühiskondliku osaluse ja kaasamisega seotud kitsaskohti. Tema eesmärk on seista selle eest, et Pärnu noorte hääl oleks kuuldav ning nende ettepanekud jõuaksid ka tegelike otsusteni. Selle nimel tegutseb ta kooli õpilasesinduses, Pärnu linna noortevolikogus ja Pärnu HUUBi kogukonnas, kus noored otsivad ühiselt lahendusi neid puudutavatele küsimustele. Kingi hinnangul ei pruugi noorte osalemist takistada võimaluste nappus, vaid hoopis sisemine ebakindlus ja kartus, et nende arvamusel pole piisavalt kaalu. „Kõige suurem katsumus on see võitlus iseendaga,“ sõnas ta. Sageli tuleb noorel esmalt ületada arusaam, et vanuse või vähese kogemuse tõttu ei pruugita teda tõsiselt võtta. Alles seejärel saab astuda järgmise sammu: pöörduda oma ideega otsustajate poole, algatada mõni ettevõtmine või võtta vastutus millegi korraldamise eest.
Ent esialgsele julgusele peab järgnema sihikindlus. Noorte ühiskondlik tegevus toimub enamasti kooli, hobide ja muude kohustuste kõrvalt ning eeldab märkimisväärset ajapanust. Kink rõhutas, et noorte kaasamisel ei saa lähtuda ühest ja kõigile sobivast lähenemisest. Mõnda innustab võimalus omandada uusi oskusi, teist köidavad põnevad kohtumised ning kolmandat kannustab soov oma kogukonnas midagi muuta. Seetõttu on oluline mõista iga noore huve, vajadusi ja ajendeid. Tähenduslik kaasamine sünnib siis, kui osalemine pakub väärtust nii noorele endale kui ka organisatsioonile või kogukonnale, kuhu ta panustab.
Toetavad inimesed on ettevõtlikkuse kasvulava
Kõigi kolme noore kogemustest joonistus välja üks läbiv tõdemus: ükski algatus ei kasva üksnes selle eestvedaja tahtejõust. Vähem tähtis pole inimesi ümbritsev võrgustik, mis pakub keerulistel hetkedel tuge, nõu ja julgustust. Kaljuraag meenutas, kuidas tema ema aitas enne õpilasfirmade laata öösel kella viieni kaarte valmistada. Samuti tunnustas ta oma juhendajat, kes ei kiirustanud noorte eest probleeme lahendama, vaid andis neile võimaluse ise katsetada, eksida ja kogemustest õppida.
Allmaa tõstis esile oma kolmeliikmelist meeskonda, mille liikmed olid varasemalt tuttavaks saanud vabatahtliku tegevuse kaudu. Kuigi noored elasid eri linnades, ühendas neid ühine siht ja valmisolek üksteist toetada. Just meeskonnakaaslaste usk ja vastastikune usaldus aitasid jätkata ka siis, kui katsed kuude kaupa soovitud tulemust ei andnud.
Kink rõhutas omakorda, kui suurel määral mõjutavad inimese pealehakkamist teda ümbritsevad inimesed. „Kõige tähtsam ongi need inimesed, keda sa enda ümber võtad,“ sõnas ta.
Arutelust ilmnes, et noorte toetamine ei tähenda nende eest otsustamist ega kõikide takistuste kõrvaldamist. Hoopis olulisem on pakkuda turvatunnet, jagada kogemusi ja anda võimalus iseseisvalt vastutust võtta.
Paneeldiskussiooni üks kaalukamaid sõnumeid puudutas põlvkondadevahelist usaldust. Noorte hinnangul räägitakse nende kaasamise olulisusest sageli, kuid tegelikkuses ei pruugi ärakuulamisele järgneda võimalust otsustes kaasa rääkida. Kink rõhutas, et noorte vaatenurk erineb sageli täiskasvanute omast ning just see võib aidata märgata probleeme ja lahendusi, mis muidu tähelepanuta jääksid. „Noortel on mõtted, noortel on ideed ja noortel on täiesti teine perspektiiv asjadele,“ sõnas ta.
Arutelus kõlas üleskutse suhtuda noortesse kui võrdväärsetesse koostööpartneritesse. Kui neile kinnitatakse, et nende arvamus on oluline, peab see väljenduma ka tegelikes võimalustes vastutada, otsustada ja oma ideid teostada. Noorte kaasamine ei tohiks seega piirduda formaalse osalemise või arvamuse küsimisega. Sisuline osalus eeldab valmisolekut noorte ettepanekuid kaaluda, neile tagasisidet anda ning võimaluse korral ka ellu rakendada.
Sama oluline on täiskasvanute valmisolek panustada noortesse oma aega ja teadmisi. Noored vajavad inimesi, kelle poole küsimustega pöörduda ning kelle toel keerulisematest olukordadest läbi tulla.
Tänastesse noortesse panustamine kujundab homset ühiskonda
Põlvkondadevahelise usalduse kõrval kerkis esile noorte kaasamise pikaajaline tähendus. Paneelis osalenud noored tuletasid meelde, et tänased õpilased ja noored ettevõtjad on tulevased ühiskonna eestvedajad, tööandjad, spetsialistid ja otsustajad. Seetõttu ei ole noortele arenguvõimaluste pakkumine üksnes nende isikliku eneseteostuse toetamine, vaid investeering kogu ühiskonna kestlikkusse.
Mida varem saavad noored võimaluse võtta vastutust, korraldada sündmusi, juhtida meeskondi ja lahendada tegelikke probleeme, seda suurem on nende valmisolek tulevikus keerulistes olukordades otsuseid langetada. Arutelus tunnustati organisatsioone, mis loovad noortele võimalusi ettevõtlikkuse arendamiseks ja ühiskonnaelus osalemiseks.
Allmaa tõi eraldi esile vajaduse julgustada tüdrukuid rohkem riske võtma ja astuma valdkondadesse, mida nad ei pruugi esialgu enda jaoks võimalikuks pidada. Tema enda kogemus metallurgiaga näitas, et varasemate teadmiste puudumine või tagasihoidlikud koolihinded ei pea määrama inimese tulevikuvõimalusi. Huvi, pühendumus ja järjekindel tegutsemine võivad avada uksi ka valdkondadesse, mis tunduvad esmapilgul kättesaamatud.
Suurte eesmärkideni jõutakse väikeste sammudega
Arutelu lõpus jagasid panelistid nõuandeid neile noortele, kellel on küll mõni idee või soov ühiskonnas midagi muuta, kuid kes ei tea, kust alustada. Üheks olulisemaks soovituseks kujunes suurte eesmärkide jagamine väiksemateks ja jõukohasteks tegevusteks. Selle asemel, et püüda kohe korraldada midagi suurejoonelist, võib alustada väikesest ettevõtmisest oma klassis, koolis või kogukonnas. Nii kasvavad kogemused, enesekindlus ja oskused, mis võimaldavad edaspidi ette võtta juba suuremaid algatusi.
Samuti soovitati otsida mõttekaaslasi ja oma ideid teistega arutada. Mõnikord aitab juba mõtte valjusti sõnastamine paremini mõista, millist probleemi soovitakse lahendada ja kuidas eesmärgini jõuda. Allmaa rõhutas, et ettevõtmise väärtust ei saa hinnata üksnes lõpptulemuse põhjal. Isegi kui kavandatud toode ei valmi või algne idee ei teostu, jäävad alles uued teadmised, kogemused ja oskused. Sellest vaatenurgast ei tähenda ebaõnnestumine tingimata kaotust. Vastupidi, see võib kujuneda oluliseks verstapostiks, mis aitab järgmiste ettevõtmistega kaugemale jõuda.
Paneeldiskussioon näitas, et kestlikuma tuleviku kujundamine ei alga alati suurtest strateegiatest ega keerulistest arengukavadest. Mõnikord saab muutus alguse tähelepanekust, et noored suhtlevad üha vähem silmast silma, või küsimusest, miks üks igapäevane tarbeese võiks kauem kesta. Ent selleks, et tähelepanekust sünniks lahendus, on vaja pealehakkamist, visadust ja toetavat keskkonda. Noorte kogemused kinnitasid, et ühiskondlike muutuste eestvedamiseks ei pea ootama täiskasvanuks saamist. Märksa olulisem on, kas noortele antakse võimalus oma ideid proovile panna ning kas ühiskond on valmis nende võimekust usaldama.
Paneeldiskussioon toimus rahvusvahelise projekti ESIA (European Social Innovation Alliance) raames. Projekti kaasrahastab Euroopa Liit ESF+ algatuse „Sotsiaalne innovatsioon+“ kaudu.
