Sandra Paulus Postimehes: kogukonnad ei vaja tühje tänusõnu, vaid raha
KÜSKi projektide koordinaator Sandra Paulus kirjutas Postimehe arvamusrubriigis, et kogukonnad püsivad eestvedajate initsiatiivil, ilma raha ja oskusteabeta kogukonnajuhid väsivad ja et kogukonnad vajavad rohkem riigi tuge.
Sanda Pauluse arvamusartikkel ilmus Postimehe on-line väljaandes 20. septembril 2021. aastal.
Kogukondi tuleb toetada praktilise ja mõõdetavaga: raha, teadmiste ja oskustega, mitte pelgalt tänusõnade ja aukirjadega.
Huvi kogukondade vastu kasvab. Kogukondi mainitakse erinevates riiklikes arengukavades ja programmides aina sagedamini. Riigi asutatud Kodanikuühiskonna Sihtkapital lähtub oma tegevuses ja kogukondade toetamises kodanikuühiskonna programmist 2021–2024. Programm seab eesmärgiks võimekad ja hoolivad kogukonnad, mis peaksid arendama ümbritsevat elukeskkonda. Arengukavas on eelkõige käsitletud piirkondlikke kogukondi, ent kogukonnad võivad olla vabalt ka huvi- või valdkonnapõhised.
Selleks et kogukonnad saaksid oma huvide eest seista, tuleks neid käsitleda koostööpartneritena. See eeldab nende kaasamist otsustamisse ja omaalgatusliku tegevuse toetamist. Teisalt saab koostööd teha ainult elujõuliste seltskondadega, kes tegutsevad oma eesmärkide nimel aktiivselt. Märksa raskem on koostöö «uinuvate» kogukondadega, milles puudub aktiivne koostegutsemine.
Ideaalis võiks kogukondi kirjeldada kui liidriteta koostegemise vormi, kuid nagu Linnalabori ja Eesti Külaliikumise Kodukant 2014. aasta uuringust ilmneb, toimivad Eesti kogukonnad enamasti hierarhiliselt. Kogukondi veavad aktiivsemad õhinapõhised eestvedajad. Keskmisse kogukonda kuulub 3–5 eestvedajat. Mida rohkem on aktiivseid liikmeid, seda rohkem on ka eestvedajaid. Eestvedajad on sihtide seadjad ja tegevuste algatajad ning nendeta laguneb kogukond laiali. Lagunemiseni viib väsimine. Kõige sagedamini väsivad need, kes tegutsevad juriidilise keha (MTÜ) alt, kuid väsimus võib murda kõikvõimalike kogukondade liidreid. Nimetatud uuringu vastajate hinnangul lõpetaks 65 protsenti kogukondadest praeguste eestvedajateta tegevuse ja 32 protsenti kogukondadest toimiks halvasti.
Kogukondi rahastatakse kohalike omavalitsuste ja fondide toetustest, liikmemaksudest ja annetustest ning vähemal määral omatulust. Üldjuhul on MTÜdena registreeritud kogukonnad paremal majanduslikul järjel kui need, kes ei ole end ametlikult mittetulundajateks registreerinud. Kaks peamist takistust tõhusa kogukondliku tegevuse elluviimiseks ongi rahapuudus ja liidrite väsimine. Kui naasta nende rollide juurde, mida arengukavad seavad kogukondlikule tegevusele, eeldades järjepidevamat ja ajatundlikumat tegutsemist, peaks kogukondade rahastamine olema senisest märksa ulatuslikum. Teisisõnu, seltsingute, külavanemate ja eraisikute kogukondlike tegevuste toetamine peaks suurenema.
Külakogukondade liikmete ja eestvedajatega vesteldes jääb tihti kajama lootus, et lahendust nähakse järelkasvus, sealhulgas maale kolivates noortes peredes ja energilistes noortes. Kuid Linnalabori ja Eesti Külaliikumise Kodukant uuring kummutab oletuse, justkui maale kolinud noored alustaksid seal kohe ühiskondlikku tegevust. Nimelt selgus, et uus inimene elas piirkonnas vähemalt viis aastat, enne kui sekkus kogukondlikku tegevusse. Seega, peamine küsimus on, kuidas vähendada kogukondade juhikesksust ja delegeerida ülesandeid ülejäänud kogukonnaliikmetele: kuidas ergutada inimesi – nii uusi kui vanu –- võtma enda kanda nii tegusate liikmete kui eestvedajate roll ja vältida kiiret läbipõlemist.
Kogukondade eestvedajate hea sõnaga tunnustamisest ei piisa. Kogukondadesse on vaja investeerida sisuliselt, mitte vormiliselt. Kohalikud aktivistid vajavad teadmisi eneseteadlikkusest ja -hoiust, oma vaimse tervise eest hoolt kandmise oskusi, läbipõlemise vms märkide äratundmise võimet. Üldisemalt, loetletud teadmised peaksid olema võimalikult paljudel kogukonna liikmetel, sest ainult nii saab üksteist toetada ja üksteisest hoolida.
Pelgalt aukirjadest ja tugevatest käepigistustest ei piisa. Nendega ei maksa ära arveid ega taasta läbipõlenud sädeinimese sära. Ainult õhinaga maailma ei muuda, missioonitundele rõhumine jäägu poliitikute kõnedesse. Kogukondi tuleb toetada praktilise ja mõõdetavaga: raha, teadmiste ja oskustega. Vastasel korral ilmneb järgmisest kogukondade uuringust, et polegi enam kedagi uurida.