Sotsiaalne innovatsioon – meie riigikaitse ja sidususe nähtamatu vundament 

Päeva juhis Tallinna Ülikooli riigiteaduste doktorant Triin Kübar ning avasõnad lausus Evelyn Valtin SA Kodanikuühiskonna Sihtkapitalist, kes rõhutas, et sündmus on sündinud paljude osapoolte, sealhulgas Võrumaa Arenduskeskuse ja Tallinna Ülikooli koostöös, kuid korraldusse on panustanud laiem sotsiaalse innovatsiooni kompetentsikeskuse võrgustik. 

Sotsiaalse innovatsiooni olemus ja ökosüsteemi seis 

Päeva esimene paneelarutelu keskendus koostööle ja tuleviku visioneerimisele. Paneeli modereeris Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi sotsiaalse innovatsiooni kaasprofessor Marko Uibo ning osalejad olid Evelyn Valtin, Katri-Liis Lepik, Häli Allas, Annly Aer ja Erik Reinhold. 

Tallinna Ülikooli sotsiaalse innovatsiooni dotsent Katri-Liis Lepik selgitas valdkonna hetkeseisu. Ta määratles sotsiaalse innovatsiooni kui ühiskondlike probleemide lahendamist uuenduslikul moel ja koosloomes, mis aitab kaasa inimeste heaolule. Lepik tõi välja, et kuigi Eestis puudub sotsiaalse ettevõtte juriidiline vorm, on maastik kirju: seal tegutsevad nii väärtuspõhised teenuseosutajad, hübriidsed võrgustikutüüpi organisatsioonid kui ka kasvufaasis mõjuettevõtted. 

Kestliku Ettevõtluse Liidu (KELL) tegevjuht Annely Aer lisas, et sotsiaalne innovatsioon ei teki üksnes sotsiaalsetes ettevõtetes ning oluline on liikuda vastutustundliku ettevõtluse suunas, kus fookuses on nii inimesed, planeet kui ka kasum. Ta rõhutas vajadust leppida kokku ühistes mõõdikutes, kuna praegu on nii mõju kui ka innovatsiooni mõõtmine Eestis keeruline väljakutse. 

Siseministeeriumi usuasjade ja kodanikuühiskonna osakonna juhataja Häli Allas pakkus sotsiaalsele innovatsioonile strateegilise vaate, märkides, et tänases julgeoleku kontekstis on sotsiaalne innovatsioon otsene osa riigikaitsest. Mida tugevam ja sidusam on ühiskond, seda raskem on seda rünnata. Allas rõhutas, et innovatsioon ei tohi olla juhuslik „vihmasadu“, vaid peab saama organisatsioonide vereringe osaks, kus julgetakse eksida ja koosloomes lahendusi leida. 

Erik Reinhold Pärnumaa Arenduskeskusest pakkus regionaalset vaadet, selgitades, et arenduskeskuse roll on täita 2018. aasta haldusreformi järgset „auku“ keskvalitsuse ja kohalike omavalitsuste vahel. Tema sõnul on nende missiooniks „vastuvoolu ujumine“, et takistada Eesti koondumist üksnes Tallinna ja Tartu keskmesse ning hoida ära ülejäänud piirkondade muutumine „kõrbeks“. 

Evelyn Valtin Kodanikuühiskonna Sihtkapitalist rõhutas võrgustikutegevuste olulisust, koosloomet ja koostööd. Teadmine, kes mida teab ja mida teeb, mis rolli võrgustikus kannab, toetab sotsiaalse innovatsiooni kiiremat arengut. Ühised tegevused ühendavad, aitavad üksteist tundma õppida ja usaldust luua. Toetavad hoiakud ja vahendid võrgustiku tegevuseks on jätkuvalt vajalikud.  

Maapiirkond kui sotsiaalse innovatsiooni eesliin 

Keskpäeval suunati fookus maapiirkondadele. Kell 12.00 esines Tartu Ülikooli sotsiaalse innovatsiooni lektor Kadri Kangro, kes rõhutas, et maapiirkonnad ei ole pelgalt hääbuv ääremaa, vaid sotsiaalse innovatsiooni eesliin, kus ressursside nappus sunnib loovusele ja uutele koostöövormidele. Ta tõi esile, et just nendes piirkondades on sündinud sellised tähenduslikud algatused nagu Obinitsa kogukonnaklass, koolide mahetoidu programm ning poliitiline algatus „12 õhtusööki“, mis tuginevad tugevale sotsiaalsele taristule ja inimestevahelisele usaldusele. 

Pärast ettekannet toimusid infominutid, kus erinevad koostööpartnerid jagasid lühikesi ja praktilisi teateid käimasolevatest tegevustest. Tutvustati näiteks dialoogiringide metoodikat, mis aitab vähendada ühiskondlikku polariseerumist, ning programmi „Investment Readiness“, mille eesmärk on valmistada sotsiaalseid ettevõtteid ette investeeringute kaasamiseks. Keskpäevane programm lõppes teavitustega KÜSKi tulevastest sotsiaalse innovatsiooni tegevustest. 

Avaliku sektori innovatsioon ja „ämbrite“ jagamise kunst 

Pärast lõunapausi jätkus sündmus kolme eriilmelise kogemuslooga, mis avasid sotsiaalse innovatsiooni praktilist poolt riigisektori, hariduse ja inkubatsiooni vaates. 

Avaliku sektori ploki alustas Riigikantselei innovatsioonivaldkonna nõunik Regina Tagger, kes selgitas, et avaliku sektori innovatsioon ei tähenda alati uut tehnoloogiat, vaid uute ideede ja protsesside rakendamist ühiskondliku väärtuse loomiseks. Ta tõi näiteid Innotiimi sprintidest sündinud lahendustest, mis on muutnud inimeste käitumist ja riigi teenuseid. Üks tuntumaid on „rahunemispeatus“, kus kiiruseületajatele pakuti trahvi asemel sundpeatust, mõistes, et nende kõige väärtuslikum ressurss on aeg. Teise näitena tõi ta välja toidukaartide süsteemi, mis asendas varasemad standardsed toidupakid ning andis abivajajatele tagasi väärikuse ja valikuvabaduse. 

Tagger rõhutas ka peamisi väljakutseid: vajadust suurema katsetamisjulguse järele, ametnike vahetumisest tingitud projektide katkemist ning puudulikku veakultuuri. Tema sõnum oli selge: innovatsioon nõuab julgust jagada ka oma „ämbreid“ ehk ebaõnnestumisi, et teised saaksid neist õppida. 

Haridusinnovatsioon: jätkusuutlikkus ja skaleeritavus 

Järgmisena astus üles DreamApply kaasasutaja Märt Aro, kes on haridusinnovatsiooni valdkonnas tegutsenud juba 24 aastat. Tema ettekande keskmes oli küsimus, kuidas luua lahendusi, mis päriselt õpetajate ja õpilaste elu lihtsustavad. Aro rõhutas kahte põhimõtet: jätkusuutlikkust ja skaleeritavust. Ta märkis tabavalt, et ükskõik kui hea algatus ka pole, peab see suutma end majanduslikult ise ülal pidada, et olla elujõuline. 

Aro tõi näite DreamApply platvormist, mis on kasvanud üheks maailma suurimaks omataoliseks ning aitab ülikoolidel hallata välistudengite vastuvõttu, vähendades rutiinset administratiivtööd kuni 70%. Tema sõnul peab sotsiaalne innovatsioon olema nii väärtuslik, et selle mittekasutamine tunduks mõistetamatu. Ta kutsus üles mõtlema suurelt: kui leitakse uus metoodika, ei tohiks see jääda vaid väikese rühma kasutusse, vaid peab olema disainitud nii, et see jõuaks miljonite inimesteni. 

NULA inkubaator: 10 aastat mugavustsoonist väljamurdmist 

Kogemuslugude seeria lõpetas Heateo Sihtasutuse tegevjuht Pirkko Valge, kes tähistas koos osalejatega sotsiaalse inkubaatori NULA kümnendat tegutsemisaastat. Selle aja jooksul on NULA-sse esitatud üle 800 idee, millest 92 on jõudnud inkubatsiooniprotsessi. Valge sõnul on NULA eesmärk leida nutikaid lahendusi teravatele ühiskondlikele probleemidele, tuues kokku inimesi nii avalikust kui ka erasektorist. 

Inkubaatori suurimaks õppetunniks pidas ta meeskondade viimist koolitusruumist „põllule“. Ta kirjeldas, kuidas tiimid eelistaksid sageli teha anonüümseid veebiküsitlusi, kuid NULA suunab neid päriselt inimestega rääkima, et mõista probleemi olemust. Nii on sündinud algatused nagu „Käpp ja käsi“, mis viib õigusrikkujad varjupaigakoeri treenima, asendusõpetajate programm ning üle-eestiline Perepesade võrgustik, mis pakub ennetavat tuge lastega peredele. 

Valge rõhutas: sotsiaalne innovatsioon algab tegutsemisest, sest ainult nii on võimalik jõuda tegelike muutusteni. 

RESIST projekt ja praktilised tööriistad 

Päeva lõpuosas tutvustas Võrumaa Arenduskeskuse RESIST projektijuht Reet Kasekamp rahvusvahelise koostööprojekti raames loodud sotsiaalse innovatsiooni materjale. Kasekamp, kes tuli projekti erasektorist, rõhutas, et RESISTi fookuses on sotsiaalse innovatsiooni ökosüsteemide tugevdamine ning võimekuse tõstmine, eriti maapiirkondades. 

Projekti käigus töötati välja viis mahukat tööriistade plokki, mis on kõigis partnerriikides ka praktiliselt piloteeritud: 

Kasekamp rõhutas, et mõju mõõtmise raamistik on loodud võimalikult kasutajasõbralikuks ning sisaldab praktilisi Exceli tööriistu igapäevaseks kasutamiseks. 

Lõpetuseks märkis ta, et kuigi materjalid on praegu ingliskeelsed, on arutelu all nende eestindamine. Kõik materjalid on koondatud RESIST projekti kodulehele ning viited lisatakse peagi ka KÜSKi veebilehele. 

Mõttepäeva lõpus toimus töötuba „Päästa maailm 90 minutiga“, mida juhendas Tallinna Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi dotsent ja sotsiaalse innovatsiooni direktor Katri-Liis Lepik. Energia Avastuskeskuse kolmanda korruse füüsikaklassis toimunud sessioon pakkus osalejatele võimalust liikuda teooriast praktikasse. Töötoa keskmes oli missioonipõhise innovatsioonipoliitika (MOIP) meetod, mis võimaldas koosloomes läbi mängida ühiskondlike suurte väljakutsete ehk missioonide sõnastamist ja neile lahenduste leidmist. 

Päeva kokkuvõttes jäi kõlama lootusrikas sõnum: sotsiaalne innovatsioon on liikumas pelgalt ellujäämistaktikalt teadlikuks arenguvõimaluseks. Kui meil õnnestub luua usaldusel põhinev sotsiaalne taristu, siis on aastal 2035 meie ühiskonnas kaasatud ja õnnelikud inimesed ning väärtustatud looduskeskkond. Mõttepäev „Võrsumine“ kinnitas, et Eesti sotsiaalse innovatsiooni kogukond on valmis neid suuri eesmärke ühiselt ellu viima.