Šveitsist saadud õppetunnid: kuidas sünnib sidus ühiskond
20.-25. aprillini võttis Eesti ekspertide grupp ette reisi Šveitsi – riik, mida tuntakse selle nelja riigikeele, otsedemokraadia ja kellavärgi täpsusega toimiva föderalismi poolest, kuid vähem tähtsad ei ole ka juust, šokolaad ning Alpid. Õppereis keskendus seekord looduse ja toidukultuuri asemel siiski sellele, kuidas püsib ühiskond, kus veerand elanikkonnast on välismaalased ja kus kodakondsuse saamine võib võtta kümme aastat.
Õppereis toimus Šveitsi–Eesti koostööprogrammi „Sotsiaalse kaasatuse toetamine” raames ning viis osalejad erinevatesse institutsioonidesse Bernis, Biel/Bienne linnas ja Zürichis.
Õppereis algas Bernis, kus Berni Rakenduskõrgkoolis anti ülevaade Šveitsi riigikorraldusest. Föderaalne süsteem, mis jaguneb konföderatsiooniks, 26 kantoniks ja ligikaudu 2100 omavalitsuseks, loob tugeva, kuid samas hajusa võimujaotuse. Selle kõrval elab ühiskond, kus neli riigikeelt – saksa, prantsuse, itaalia ja romanši – ei ole pelgalt sümbolid, vaid igapäevase toimimise osa. Just see mitmekesisus tekitas osalejates esimesi mõtteid selle kohta, kui erinevalt võib ühiskondlik sidusus eri riikides toimida.
Bernis tõstatusid ka kultuurilised kontrastid, mis ei olnud seotud üksnes poliitika või süsteemiga, vaid ka igapäevaste normidega. Näiteks tõi õppereisi eelpäeval linastunud Eesti kultuuriruumi käsitletud film „Savvusanna sõsarad” esile arutelusid soorollide ja ühiskondlike ootuste üle. Mõne osaleja jaoks oli üllatav avastada, et Šveits, mida sageli nähakse progressiivse ja jõuka riigina, võib sotsiaalsete rollide ja ootuste poolest olla märksa konservatiivsem kui eeldatud.
Esimese päeva jooksul liikus fookus kiiresti süsteemide kirjeldamiselt praktilistele küsimustele. Arutleti integratsioonipoliitika üle, mis Šveitsis tugineb põhimõttele „toetamine ja nõudmine” – ehk riik pakub tuge, kuid seab samal ajal selged ootused, eriti keeleoskuse ja kohanemise osas. Samas tõusis esile ka terav küsimus: kui ligikaudu veerand elanikkonnast ei oma kodakondsust isegi pikaajalise elamise järel, siis kuidas mõjutab see nende osalust ühiskonnas ja poliitikas?
Päeva teises pooles jagunes grupp töötubadesse, kus käsitleti nii innovatsiooni ökosüsteemi kui ka digilõhet kodanikuühiskonna vaates. Eraldi rõhutati, et Šveitsi tugevus ei seisne üksnes institutsioonides, vaid eelkõige inimestevahelistes pikaajalistes suhetes ja usalduses, mis ei teki kiiresti ega juhuslikult. Just see aeglane, kuid püsiv koostöövõrgustike loomine oli üks korduvatest teemadest kogu reisi jooksul.
Samal päeval tutvuti ka taastava õiguse põhimõtetega Šveitsi taastava õigusemõistmise foorumis (Swiss Restorative Justice Forumis) ning migratsioonipoliitika kujundamisega Šveitsi rände riigisekretariaatis (State Secretariat for Migration). Need kaks vaadet – kodanikuühiskond ja riiklik tasand – avasid huvitava pinge ja koostöökoha, kus süsteemne poliitika ja inimeste igapäevane kogemus ei pruugi alati ühtida. Õhtu tõi aga täiesti teistsuguse vaatenurga: projekt Rääkivad Pildid (Project Talking Pictures) näitas, kuidas visuaalsed lahendused võivad aidata ületada keelebarjääre näiteks tervishoius, muutes keerulised olukorrad arusaadavamaks ja inimlikumaks.
Teine päev viis osalejad Berni Religioonide majja (Haus der Religionen), mis on loodud pärast 11. septembri 2001. aasta sündmusi dialoogi ja kooselu toetamiseks. Ühes hoones tegutseb kaheksa usukogukonda, kes jagavad nii ruume kui ka igapäevast elu. Seal toimuvad isegi ühislõunad, kus erineva taustaga inimesed istuvad ühise laua taga. See kogemus tõi esile lihtsa, kuid olulise mõtte: sidusus ei sünni ainult poliitikast, vaid ka igapäevastest kohtumistest ja valmisolekust koos olla.
Pärastlõunal jagunes programm taas mitmeks suunaks. Arutleti taastava õiguse üle, meediapädevuse üle ning kogukondlike algatuste üle. Eriti jäi kõlama mõte, et konflikt ei pea olema ainult lõhestav, vaid võib olla ka kasvamise ja mõistmise võimalus. Samuti rõhutati, et meediapädevus – näiteks UseTheNews algatuse kaudu – on tänapäeval sama oluline kui traditsiooniline haridus, sest info mõistmine ja kriitiline hindamine mõjutab otseselt ühiskondlikku sidusust.
Kolmandal päeval jõuti Bieli ehk Bienne’i, kakskeelsesse (prantsuse ja saksa) linna, kus sotsiaalne innovatsioon tundus eriti käegakatsutav. Linnaraamatukogu ei olnud lihtsalt raamatute laenutamise koht, vaid nn „kolmas paik” kodu ja töö kõrval – koht, kus inimesed saavad lihtsalt olla, suhelda ja osaleda kogukonnaelus. Seal tegutses ka lugemisklubi täiskasvanutele, kes vajavad lugemisel tuge, mis näitas, kui praktiliselt saab kaasatust kujundada.
Sama päeva jooksul külastati Multimondot, kus keskendutakse sisserändajate keeleõppele ja kohanemise keerukusele. Lisaks Solidaarsusmajas (Haus pour Bienne) sai näha, kuidas vabatahtlike töö ja usaldus võivad luua täiesti toimiva süsteemi, kus tegevused on kõigile tasuta ja ligipääsetavad. Need kohad tõid selgelt esile, et kogukondlikkus ei ole abstraktne mõiste, vaid igapäevane praktika.
Neljandal päeval liikus fookus tervisele, haridusele ja süsteemidele. SUI SRK äpp näitas, kuidas tehnoloogia võib pakkuda pagulastele turvalist ja anonüümset tuge vaimse tervise küsimustes, tuginedes usaldusele organisatsioonide nagu Punane Rist vastu. Samal ajal kui üks osa grupist tutvus eelkõnelduga, külastas teine osa kogukonnaaedu, kus lihtne aiatöö muutus sotsiaalseks sidususeks ja isolatsiooni vähendamise vahendiks.
Päeva üks olulisemaid kohtumisi toimus Šveitsi Hariduse, Teaduse ja Innovatsiooni Riigisekretariaadis (SERI), kus avati föderalismi loogikat ja innovatsiooni. Fakt, et umbes 70% noortest valib kutseõppe ja siseneb tööturule juba teismelisena, pani mõtlema hariduse ja töömaailma seostele täiesti teises võtmes ning loob aluse innovatsiooniks.
Viimasel päeval Zürichis võeti kogu kogemus kokku. Aruteludes kõlas mõte, et „integratsioon” ei pruugi olla enam parim sõna – selle asemel sobib paremini „sotsiaalne sidusus”, mis ei eelda ühesuunalist kohandumist, vaid vastastikust suhte loomist. Šveits jäi kõlama riigina, mis pakub palju – tugevat infrastruktuuri, süsteeme ja võimalusi –, kuid eeldab vastu ka aktiivset osalust ja reeglite austamist.
HEKS’i peakontoris tutvuti lähemalt põhimõttega „ära jäta kedagi kõrvale” ning mudeliga, mis seob sotsiaalse, majandusliku ja poliitilise kaasatuse erinevad tasandid. Eriti jäi kõlama mõte, et süsteemsed muutused sünnivad alles siis, kui üksikisikute lood ja riiklikud poliitikad omavahel päriselt kokku saavad. Ka eelnevatel päevadel oli võimalus HEKS’i tegemistest osa saada. Nii räägiti kogukonnaaedadest aga ka HEKS’i rahvusvahelistest projektidest.
Kogu õppereis jättis mulje ühiskonnast, mis ei toetu mitte kiiretele lahendustele, vaid järjepidevale tööle, usaldusele ja valmisolekule hoida erinevused koos.
„Õppereis Berni ja Zürichisse Šveitsis tõi esile, kuivõrd kujundavad valitsemisstruktuurid sotsiaalse innovatsiooni võimalusi. Riigi detsentraliseeritud süsteem koos tugeva kantonite autonoomia ja otsedemokraatiaga võimaldab luua kohalikke, vajaduspõhiseid rätseplahendusi. Samal ajal võib süsteemi mitmetasandilisus aeglustada süsteemseid muutuseid ja raskendada ühtsete riiklikke lähenemiste kujundamist sotsiaalse innovatsiooni ja sotsiaalse kaasatuse süsteemseks toetamiseks.
Šveitsi multikultuurne ja-keelne elanikkond peegeldab ühelt poolt avatust ja mitmekesisust, teiselt poolt tõstatab suhteliselt suur mittekodanike osakaal koos pika ja nõudliku naturalisatsiooniprotsessiga olulisi küsimusi otsustusprotsessides osalemise kohta. Kui märkimisväärne osa ühiskonnast on formaalsest osalusest kõrvale jäetud, võib see nõrgendada nii sotsiaalset sidusust kui ka sotsiaalse innovatsiooni potentsiaali tekkida erinevatest kogukondlikest vajadustest ja vaatenurkadest.
Mitmed praktilised näited tõid aga välja, et edukad algatused ei sünni üksnes formaalsete struktuuride kaudu, vaid põhinevad isiklikel kontaktidel, jagatud väärtustel ja järjepideval koostööl. Olulise õppetunnina joonistus välja suhete ja usalduse keskne roll innovatsiooni ökosüsteemide kujundamisel. See inimkeskne lähenemine erineb institutsionaalsematest või ülalt-alla mudelitest, loob kestlikke partnerlusi ning ehitab tõhusalt sildu erinevate valdkondade, sektorite ja tasandite vahel.
Heade praktikate keskmes olev sotsiaalse sidususe kontseptsioon põhineb sellel, et sotsiaalne sidusus ei tähenda erinevuste kaotamist, vaid võimet nendega konstruktiivselt toime tulla. Konfliktide puudumine ei ole eduka integratsiooni märk. Dialoogifoorumid ja taastava õiguse praktikad näitavad, kuidas kogukonnad saavad kasvatada säilenõtkust läbi suhtlemise ja vastastiku mõistmise, eriti kasvava polariseerumise tingimustes. Need lähenemised on tihedalt seotud sotsiaalse innovatsiooni alustega, mis tuginevad usaldusele, kaasamisele ja võimele erisuste ja konfliktidega toime tulla,“ jagas enda muljeid Šveitsi-Eesti koostööprogrammi „Sotsiaalse kaasatuse suurendamine“ sotsiaalse innovatsiooni tegevuste koordinaator Sandra Paulus.
“Õppereis oli väärtuslik võimalus tutvuda lähemalt projektipartneri Berni Rakendusteaduste Ülikooli esindajatega ning mitmete tegusate inimestega, kes kaasavama ühiskonna kujundamisse eelkõige Šveitsis panustavad. Kohtumised tõid hästi esile, et oluline on tegutseda siira sooviga, võrgustikku koos hoides ning probleemide põhjuseid ja lahendusi hästi tundma õppides,” lisas Šveitsi-Eesti koostööprogrammi „Sotsiaalse kaasatuse suurendamine“ sotsiaalse innovatsiooni tegevuste juht Evelyn Valtin.