Tääksi küla eestvedaja Tõnu Randaru: “Oma koha eest tuleb kogukondadel ikka võidelda!”
Tõnule esitas küsimusi Priit Põiklik.
Fotod: Tõnu Randaru erakogu
19. augustil avati 2023 Tääksi järve ääres tänupink Tääksi järve süvendajatele aastatel 1987-1992, Soone Jaagule, Subi Priidule ja kõigile teistele kes kaasa aitasid. Jagati mälestusi, vaadati vanu fotosid järvest ja räägiti lihtsalt juttu, õhtustati koos pika laua taga, kuulati kontserti, tantsiti ja lauldi kaasa.
Sündmuse korraldaja oli KÜSKi kogukonna eestvedaja stipendiumi saaja Tõnu Randaru, kaaskorraldajad järve ääres elavad kogukonna liikmed.
Pink disainiti ja ehitati valmis kohalike koostöös, mille visioon joonistati 3D-mudelina. Paljud said panustada – tehnikaga pingi aluse ettevalmistamisel, toodi koorem purukruusa pingi ümbruse tarvis, anti poolik veskikivi ja maakivid, otsiti lauavirnast parajalt paks saareplank pingi aluseks, teine leidis jälle veidi õhemad lauad seljatoeks, ühiselt mõeldi välja lause pingile kinnitatud metallplaadi tarvis, oskajad seadistasid CNC-pingi roostevabale metallplaadile teksti kirjutamiseks ning siis saadigi tänupink valmis.
Kutsutud olid nii kohalikud inimesed kui külalised kaugemalt, kes järve süvendamisega aastate jooksul seotud olid. Külalisena ja meeleolu loojana osales Avinurme puhkpilliorkester.
Tõnu Randaru on tõeline kogukonna eestvedaja. Ta on tark, osavõtlik, sõbralik, kogukonda kaasav ja sütitav! Ta on võimas ideede generaator ja ka teostaja! Tääksi veski varemetest on kujunemas kogukonna süda.
Saame siinsamas ka Tõnult nööbist kinni, et talle mõned küsimused esitada.
Mis paik Tääksi Viljandimaal on. Kuidas see küla sind enda rüpes hoiab?
Tääksi on minu koduküla, kus olen lapsepõlve veetnud seni kuni tuli minna Tartusse ülikooli. Tänane küla on hoopis teine. Kui mina poisike olin, kuid üks on säilinud – järv ja puhas loodus, üksteise tingimusteta toetus lähinaabrite vahel ja sõbralik suhtumine laiemas kogukonnas tervikuna.
Miks on Tääksis kogukonda vaja? Mis juhtuks, kui seal kohalikud inimesed ühte ei hoiaks?
Vastaksin hoopis siinkohal läbi ühe naabri, kes tuli Tääksi umbes 10 aasta eest. Tema on Koidu Oja, kes ütleb nii: „Ostsin maamaja Tääksi külla umbes kümmekond aastat tagasi. Esimese suve istusin toas ja vaatasin, kuidas vesijooksikud paisjärve ületasid. Lisaks sadas kogu suve ja oli tore toas raamatut lugeda. Tasapisi hakkasid naabrid endast märku andma.
Mul ei olnud esialgu muruniidukit ja juunikuine mahlane orashein vohas õuel. Ühel hommikul ärkasin selle peale, et naaber trimmerdas minu hooletusse viibinud aeda.
Tõnu Randaru oli arvatavasti teine inimene, kes käsi pikas tervitama tuli ja Tääksi veski ajaloost pajatas. Ta mainis Suure-Jaani muusikapäevi ja kontserti Veski varemetes. Sedagi, et avatud on kohvik ja et ka mina võin sinna küpsetada. Ise suundus järveäärset niitma. Tasapisi selgus, kui sõbralikku kogukonda olin sattunud.
Paari aasta jooksul tuli minu talus teha hädavajalikke remonditöid. Ehitajad kinnitasid minu arvamust: kust saada koppa, liiva või muud abi lahenesid nõiaväel. Tasus sellest vaid mainida külapoes.
See tundus mulle tallinlasele nagu muinasjutt. Tääksi külas on sõbralik ja toetav rahvas. Nad tegelevad spordiga, rahvamuusikaga, lastelaagrite ja kontsertide korraldamisega.
Tõnu Randarut kui kogukonna ühte liidrit iseloomustab avatud ja altruistlik olek. Tal on alati aega kuulata, mõelda ja aidata. Temas on ühendatud kultuurihuviline boheemlane ja sihikindel tegutseja.
Tõnul on toetav perekond ja juured sügaval meie külas. Ta oskab kaasata teisi ja motiveerida oma eeskujuga ühise eesmärgi nimel toimetama.
Küla liikmena loodan, et jätkuvad Veski kui kontserdipaiga ülesehitustööd ja kontsertide korraldamine. Veski kontsertidest on saanud traditsioon ja oluline meelelahutus kogu külarahvale.“
Tõnu, sa said KÜSKi kogukonna eestvedaja stipendiumi, mis on kindlasti tunnustus. Kuidas sulle aga tundub, kas kogukonnad Eestis on tunnustatud, kas neid võetakse kui koostööpartnereid KOV-ile, riigile, ettevõtetele, asutustele, inimestele (koolid, lasteaiad, RMK, erametsaomanikud, eramaaomanikud jne)? Või peab kogukond oma sõna ja koha eest ise võitlema?
Kogukonnaliikumine on töötav koostöövorm. Kohati vististi ebaühtlane, kui Eestit tervikuna vaadata. Pole väga sellele nii mõelnud, vaid pigem panustanud lihtsalt oma kodukanti, et ärgitada püsielanikke ja näidata, et elu maal on äge. Olen proovinud läbi oma panuse ka tunnustada kohalikke ja anda neile lootust, et vähemalt suvel on Tääksi koht, kuhu tullakse ja koht, mida tuntakse positiivse energia ja heade inimeste läbi.
Oma koha eest tuleb kogukondadel ikka võidelda ning tuleb leida viis, et see ei muututaks liialt poliitiliseks. Peab olema lihtsalt fun, koos naerma ja kulgema.
Tääksi küla- ja järve kogukonna tugevus vast ongi see, et tehakse kõike, kuna inimestele meeldib koos olla ja meie tegevus pole projektipõhine – kui taotlust ei rahastata, siis meie ei saa ise midagi teha. Aga jah, kogukond vajab vedureid ja tugeval kogukonnal peab neid olema rohkem, kui kaks! Nagu rongid, kus vedur mõlemas otsas – üks veab kohale, teine veab tagasi, kolmas remondis, neljas laenatud välismaale kogemusi omandama, viiendat alles ehitatakse (loe: kasvatatakse).
Mida on sulle andnud KÜSKi stipendium, mida oled saanud selle abil paremaks teha?
Võtsin seda kogukonna veduri taotlust kui tunnustust. Aitäh selle eest kõigile meie küla inimestele, et olemas olete. Samas ei oleks jäänud ükski asi, mis taotlusesse kirjutatud sai, tegemata ilma selle toetuseta. Nii on.
Loodan, et KÜSK jätkab sellise toetusmeetmega kindlasti mõned head aastad veel. Selle juures kõige enam meeldis ja samas tegi ka just rakseks, et pidin ju ennast ise upitama.
Kohal käis ja teksti aitas koostada Tea Jänes
