Teele Ojasalu: toetuste taotlemine ja saamine ei vii head mõtet ise ellu! (Eel)töö peab ikka ise ära tegema.

Teele Ojasalu asus Raplamaa vabaühenduste konsultandina tööle eelmise aasta septembis. SA Raplamaa Arendus- ja Ettevõtluskeskus ehk RAEK, kus Teele töötab, asub aadressil Tallinna mnt 12 (endine Ühispanga kontor). Teele pakutav nõustamisteenus vabaühendustele on tasuta. Teele telefon on 5569 1954 ja e-posti aadress teele@raek.ee.

Kõigepealt, Teele, kes sa oled ja millega oled enne seda elus tegelenud kui sinust sai vabaühenduste konsultant Raplamaal?

Olen oma olemuselt unistaja. Minu eelnev töine elu on olnud seotud tegemistega, kus on vaja leida võimalusi nii enda kui teiste unistuste ellu viimiseks. Olen sekretäriharidusega. Minu leivanumber on olnud lisamiili pakkumine – ma ei kipu leppima poolikute lahendustega, otsin ikka seda kirssi tordil. Minu töises minevikus on nii era- kui avalikku sektori (KOV-i ametniku) kogemusi. Lisaks olen alati aktiivne kodanik olnud, algatanud ja vedanud nii eraviisiliselt kui vabaühenduste ridades. Väärtustan tiimitööd, avatud suhtlust ja raamidest väljas lahendusi.

Vabaühendustel nagu tervikuna kogu ühiskonnal on olnud nüüdsete kriiside ajal keeruline – algul Covid-19, siis Venemaa sõjaline kallaletunng Ukrainale, millest tuli ka energiakriis, hinnatõus, hüperinflatsioon, põgenikega tegelemise vajadus jne. Kuidas see sinu töös on tunda andnud?

Jah, kriisid puudutasid ka meid. Raplamaa tuliusinad on öelnud ja kogen ise, et nähtavalt said pihta (traditsiooniliste) sündmuste toimumine ja publiku huvi. Sunnitud pausil leidsid nii mõnedki aktivistid endale teised tegevused ja ühiselt toimetamise taaskäivitamine on kohati olnud selle tõttu keeruline.

Oluliselt on mõjutanud ja mõjutab tegevusi rahanappus, kohalike omavalitsuste toetusmeetmeid külmutati või vähendati (ajutiselt), eraisikute ja ettevõtjate lahkus sai majandusraskuste tõttu päitsed pähe. Ühe küljega münti aga pole ja nii kasvas neist omamoodi oludest välja ka head. Leiti nutikaid lahendusi, kuidas teha, kui teha justkui ei saa.

Õpiti asju ajama virtuaalsemalt, mida toetasid ka mitmed muudatused riigiga suhtlemisel. Hakati rohkem märkama teisi – ja mis eriti oluline – ennast. Tegusad kogukonnad on oma ühtehoidvust ilmselgelt alati väärtustanud, ent koos toimetamise puudumisel joonistus selle olulisus eriti teravalt välja.

Millised inimesed Raplamaal üldse tegutsevad, kas vabakonna- ja kogukonnaelu on aktiivne?

Rabavad inimesed. Vabast tahtest maailmamuutmist on igas vormis, nii pisialgatusi kui suurejoonelisi ettevõtmisi. Olen siia sisserännanu ja tajusin juba enne paikseks jäämist Raplamaa hoomamatut väge. Toimetatakse nii omade jõudude ja vahenditega, kui kasutatakse usinalt erinevad toetusmeetmeid. Mitmel pool on häädeks partneriteks ja toetajateks ka avaliku sektori asutused ja kohalikud ettevõtjad.

Kuidas sulle tundub, kas sinu kandis või siis mujal on inimestel jõudu ja ressursse, et üldse vabaühenduses aktiivsemalt tegutseda?

Jah ja ei. Leidub igiliikureid, kelle panus on mõõtmatu. Samas võivad nad olla jõudnud punkti, kus ei osata oma koormat jagada või lausa ohje käest anda. Mantlipärija kasvatamine nõuab eneseületust, usaldust, usku ja püsivust. Nagu lastegagi. Vaimne läbipõlemine on praeguseks aina enam pildis. Eks aur on saanud varemgi otsa, nüüd julgetakse seda tunnistada rohkem.

Ka vabatahtlikus tegemises tuleb osata end märgata ja vajadusel pause teha, et ahel „säde → leek → süsi“ ei päädiks vaid tuhaga, vaid sellest tõuseks fööniks või tuhk väetaks värskeid võrseid. Olen endale selle veendumuse ehe näide. Tasub meeles pidada, et kõik tuleb ringiga tagasi.

Teiste märkamine ja tunnustamine loob innustavama õhkkonna, mis toetab ka ennast. Veel leian, et kasuks tuleb enda saba liputamise oskus. Kiputakse olema tagasihoidlikud, ent kui oma lugu ei räägita, ei tea võimalikud kaasalööjad ja toetajad ligi astudagi.

Mida sa kostad inimestele, kellel on hea idee, võib olla isegi visandatud see projektiks, aga nüüd on vaja toetust, kasvõi seemneraha, et oma idee käima lükata? Kust ja kuidas seda saada?

Kipun kergelt vaimustuma, seega harjutan nüüd pigem ära kuulamist, et asja ivani jõuda. Puusalt saan lõviosale plaanidest sobivaid meetmeid või muid allikaid soovitada, mõne algatuse puhul tuleb aga sügavamale kaevata ja ideel ka enda peas settida lasta. Peamine on mõista, et toetuste taotlemine ja ka nende saamine ei vii head mõtet ellu. (Eel)töö peab ikka ise ära tegema. Samuti tasub läbi mõelda varuplaanid, kui asjad ei lähe nii nagu esialgu loodetakse.

Kuidas sulle tundub, kas vabaühendused ootavad riigilt ja KOV-ilt rohkem abi, rahalist toetust või tajuvad nad, et vabakonnana tegutsedes tuleb ka ise teenida, näiteks omatulu, et toetuste allikaid tuleb ostida lähemalt ja kaugemalt – näiteks ettevõtjatelt või EL fondidest?

Nii ja naa. Klassikalises külaseltslikus tegevuses suhtutakse omatulu teenimisse veel pigem ebalevalt. Jätkuvalt tekitab segadust termin „mittetulundusühing“ ja seetõttu kasutan minagi sobivusel „vabaühendust“. Ka annetuste teadlik küsimine ja kasutamine tekitavad vastakaid tundeid.

Toetusmeetmete puhul küsitakse ikka, kas on üldse mõtet vaeva näha, kui summale on mitu korda rohkem soovijaid. Küsimus on omal kohal, ent vastan, et loteriiga pole lootustki võita, kui piletit ei osta. Ka taotluse kirjutamine ehk projekti hästi läbi mõtlemine on kasulik harjutus. Väljamaiste meetmetega sõbraks saamisel on veel pikk tee minna, seda eriti seni vaid piirkondlike toetuste kasutajatel. Arusaadav, uus on heidutav. Samas olen juba tõdenud, et maakonna uudiskirjadesse tasub pista ka võõraste nimedega meetmed. Samas olen juba tõdenud, et maakonna uudiskirjadesse tasub pista ka võõraste nimedega meetmed.

Kodustest programmidest rahastuse saajad oskavad nende olemasolu hinnata ja tänulikkust väljendada.

Milline on olnud sinu viimase aja kõige helgem, mõnusam või parem kogemus vabaühendustega seoses?

Kõik kokkupuuted Raplamaa sädemetega on väärtuslikud. Päriselt. Nüüd valin kohaliku omaalgatuse programmi kevadvooruga toimetamise. Taotluste nõustamine oli parajalt pingeline, aga südantsoojendav kogemus. See on tõesti vägev, mille peale inimesed tulevad ja millist vaeva näevad oma unistuste ellu viimiseks.

Ja veelkord, kuidas sinuga ühendust saab, peale selle, et sinu telefon on 5569 1954 ja e-posti aadress teele@raek.ee?

Eks ikka avalikus ruumis nööbist kinni. Võõrustan rõõmuga huvilisi arenduskeskuses või tulen ise külla. Kuna töö käib tihti põllul, tasub kohtumine aga kindlasti ette kokku leppida, et tulija väärtuslik aeg läheks asja ette.

Huvi tundis Priit Põiklik SA-st Kodanikuühiskonna Sihtkapital