KÜSKi suveseminaril vaagiti kodanikuühiskonna ees seisvaid väljakutseid ja kujundati uue perioodi strateegiat

Traditsiooniline SA Kodanikuühiskonna Sihtkapitali suveseminar toimus tänavu Paatsalus 27.–28. juunini. Osalejaid kodanikuühiskonna koostööpartnerite esindajate hulgast oli kohal pea poolsada.

Pool päeva sisustati kodanikuühiskonna arendamise ja KÜSKi uue perioodi strateegia kujundamiseks vajaliku hetkeolukorra analüüsile ja sisendi noppimisele.

Kuna kodanikuühiskonna riigipoolse arengu eest vastutab siseministeerium, siis kuulati ministeeriumi kantsleri Tarmo Miilitsa põhjalikku ülevaadet kogu valitsemisala ees seisvatest väljakutsetest ja olemasolevatest ressurssidest.

Samas toimus KÜSKi nõukogu koosolek ja oma arupidamise korraldasid maakondade vabaühenduste nõustajad.

Teise olulise osa suveseminarist moodustas diskussioonituba, kus arutellu astusid julgeolekuekspert Meelis Oidsalu ja keskkonnaaktivist Kertu Birgit Anton.

Diskussioonis püüti leida vastuseid küsimustele, mida saab teha kodanikuühiskond, et Eesti julgeolek oleks tagatud ning kas sellel on oma hind keskkonna arvelt? Milline on meie vabadus, kui me ei saa seda tulevikus nautida puhtas keskkonnas? Milline on nendes teemades kodanikuühiskonna roll? Mida saab teha kohe ja mida saab planeerida pikemas perspektiivis? Kuidas peaksid riik, erasektor ja kodanikuühiskond koostööd tegema, et leevendada kliimamuutuste mõjusid ja tagada julgeolekut?

Nendele ja paljudele teistele keerdsõlmedele vastuseid otsides olid kaasatud ka eksperdid vabaühendustest, kes diskussioonis avaldatud mõtteid omalt poolt peegeldasid ja kommenteerisid.

Arutelus kujunes üheks probleemkohaks see, kas meie igapäevane arusaam ei ole julgeolekust kõneldes liiga riigikeskne (et julgeolek on pigem riigi asi). Seevastu keskkonnateemadest räägitakse pigem keskkonnaorganisatsioonide ja seega kodanikuühiskonnakeskselt. Ometigi, kas ümbritsev keskkond pole samuti osa meie julgeolekust?

Kertu Birgit esitas seisukoha, et kaasamiskultuuri osas on Eestis veel palju ära teha, et riik, erasektor ja vabakond saaksid ning tahaksid ühise laua taga üksteisega arvestada.

Kertu Birgiti arvates on keskkonna kaitsemine on väärtushinnangute küsimus. „Kas inimesed tunnevad ennast osana loodusest või on nad tarbimiskulutuuri ohvrid ja asjade kulutusest lummatud ning seda enam ja enam,“ küsis Kertu Birgit. Ja pakkus ise vastuseks, et kui selline küsimus saab ühiskonnas rohkem läbi mõeldud, arutatud ja vastatud, siis saab ka mõelda tõsisemalt keskkonnaprobleemide lahendamisele.

Kui vähendada tarbimist, kas siis inimesed on sellest õnnetumad? Keegi ei taha ju istuda oma kalli ilusa autoga ummikus – see ei muuda inimest õnnelikuks.

Julgeolekuekspert Meeldis Oidsalu peegeldas oma  seisukohti paljukõneldud riigikaitse 1,6 miljardi eurosest puudujäägist. Selleks, et kaitsta oma riiki, on ideaalist alati midagi puudu. Meie ressursid ongi piiratud, tõdeti diskussioonis. Samas saame me kõik ise midagi olulist ära teha – ja selles on kodanikuühiskonnal väga kindel roll – näiteks valmistuda selleks, et kriisides või sõjaohus esimesed päevad ise vastu pidada ning abistada neid, kes on meist nõrgemad, haavatavamad – võtame kas või vanemad inimesed.

Diskussiooni lõpetuseks tõdeti, et julgeolek ja keskkonnakaitse ei ole sugugi kaalukausi erinevates otstes olevad asjad, mille puhul saaks rääkida, et kui üks on eelistatud, siis teine jääb tagaplaanile.

Meie vabadust, iseseisvust ja julgeolekut ning puhast keskkonda on võimalik hoida koos, mõlemat võrdselt, mõistlikku tasakaalu leides, tõdeti lõpetuseks. Ja kodanikuühiskonnal on selle balansi hoidmisel väga oluline roll just kaasamise ja koostöö võtmes.

Fotosid tegid Aivar Joorik ja Priit Põiklik