Võrumaa vabaühenduste konsultant Katrin Volman: „Tuleb haarata härjal sarvist!“

Katrin Volmanil täitus 27. märtsil viis aastat töötamise algusest vabaühenduste konsultandina Võrumaa Arenduskeskuses. Talle meeldib inimestega kohtuda ja vaadata, millise kire ja entusiasmiga vabakonnas tegutsetakse. Katrini mitmekülgne haridustee loob suurepärased eeldused, et anda vabaühendustele head nõu. Katrin lõpetas eelmisel kevadel magistriõpingud Tartu Ülikoolis ajakirjanduse ja kommunikatsiooni erialal. Bakalaureuse kraad on tal sotsiaaltöös, pärast keskkooli lõppu aga õppis hoopiski Otsa koolis saksofoni.

„Mu käest on küsitud, et kuidas ma nii erinevad valikud olen elus teinud, aga mu meelest on mu õpingud olnud kõik üksteist toetavad ja kujundanud mind just selliseks nagu praegu olen,“ arvab Katrin.

Katrini juurde Võrru nõustamisele pääseb lihtsalt, see on tasuta ja kättesaadav kõikidele, kes  kodanikuühiskonna kaasa soovivad lüüa. Selleks tuleb talle kas kirjutada e-posti aadressil katrin.volman@vorumaa.ee või helistada telefonil 525 1750. Võrumaa Arenduskeskus asub aadressil  Jüri 12 (vt asukoht kaardil)

Hetkel ei saa me mööda sõjast Ukrainas. Katrin, kuidas see sinu tööd mõjutab? Kas ukrainlaste abistamine on ka kuidagipidi sinu tööga seotud?

Kui ma verinoor sotsiaalpedagoog olin ja pidin ühe teismelise õpilase juhtumiga alaealiste komisjonis olema, siis lapsevanem nähvas mulle, et kas mul endal üldse lapsi on. Olin siis juba veendunud, et selleks, et oma tööd hästi teha, ei pea isiklikult kõike tööga seonduvat läbi proovima. Aga seoses Ukraina sündmustega on asi võtnud pisut teistsuguse pöörde. Sõjasündmuste valguses ei saa ju niisama kodus ainult uudiseid vaadata, motoorne rahutus sunnib tegutsema ja tahaks oma kätega midagi ära teha.

Võrus on üks äärmiselt vahva kogukonnakeskus nimega Saagu Parem, mis tegeleb kasutatud riiete müügiga. Jõulude ajal korraldab kingituste tegemist vähemkindlustatud perede lastele ja toetab ka muu sotsiaalabiga seal, kus vaja. Mõistagi hakati nüüd hoogsalt Ukraina teemadega ka tegelema. Läksin siis ise ka mõned korrad vabatahtlikuna appi Ukrainasse saadetavat abi sorteerima ja komplekteerima.

Lõpuks jõudsin ka ühele ukrainlastega seltsimise õhtule, kus armsad Ukraina naised vareenikuid küpsetasid. Ja siis astusin Naiskodukaitsesse. Mõte Naiskodukaitsega liituda tuli mul tegelikult nii umbes neli aastat tagasi, uurisin, millega nad tegelevad ja tundus, et ehk on põnev ka ise mingites tegevustes kaasa lüüa. Tookord jäingi mõtlema, aga nüüd andsid Ukraina sündmused korraliku hoo sisse ja mõte sai teoks.

Esimese ülesande Naiskodukaitsjate ridades täitsin just sel laupäeval, kui tegin Tartus põgenike vastuvõtupunktis ühe öövahetuse. Aga otseselt konsultandi töölaule ülesandeid Ukraina sündmustega seoses veel tulnud ei ole. Aga võib arvata, et praegu on rõhk just sõnal veel.

Mis on peamine ja esmane nõuanne inimestele, kes alles mõtlevad vabaühenduse asutamisele?

Mulle tundub, et kõige lihtsam on vabatahtlikuna mõne tegemisega liituda. Kui aega ja tahtmist on, siis tuleb lihtsalt leida mõni organisatsiooni, kes sulle huvipakkuva teemaga tegeleb ja nendega ühendust võtta. Vabaühenduse asutamine on ka iseenesest tehniliselt väga lihtne ja kiire protsess. On vaja kahte inimest ja elektrooniliselt saab MTÜ nii päeva või kahega ära registreeritud. Pigem on küsimus selles, et miks sellist MTÜd vaja on.

Mul on tegelikult endal ka üks n-ö riiuli MTÜ. Kui kaheksa aastat tagasi Võrumaale elama kolisin, siis oli kange tahtmine võru keelt õppida, aga kursusi siis parasjagu ei pakutud. Asutasin MTÜ ja kirjutasin võru keele koolituse projekti. Projekt sai raha ja kamp huvilisi sai ka kokku, kellega koos läbisime 10-osalise võru keele baaskoolituse. Rohkem pole see MTÜ sisuliselt midagi teinud. Nüüd ma enam ühe tegevuse pärast eraldi MTÜd ei asutaks, lööksin kampa mõne juba tegutseva ühinguga, kes mulle huvipakkuva teemaga tegeleb.

Millist nõu annad aga nendele, kes on juba näiteks MTÜ asutanud, aga tegevus ei ole veel hoogu sisse saanud?

Ma küsiksingi, et miks see MTÜ asutatud sai? Kui oli kindel soov midagi ära teha ja on sama huviga inimesi, kellega koos teha, siis tuleb lihtsalt kuskilt ühest otsast pihta hakata ja kui on õige asi, küll siis saab hoos sisse ka. Vabakonnas on ikka ju nii, et kui ise midagi ei tee, siis midagi ei juhtu ka. Tuleb härjal sarvist haarata.

Tänapäeva trend on kogukondlikkus ja iseorganiseeruvad kogukonnad. Kas nende tegevuseks peab alati ka juriidiline vorm olema?

Kindlasti pole kogukondlikuks tegevuseks juriidilist keha ilmtingimata vaja. Koos saab asju teha ikka ühisest huvist ja tahtest. Mõned kogukonnad näiteks tekivad orgaaniliselt, kui on piisav hulk inimesi, kes tahavad koos tegutseda ja ongi hästi. Aga ega vägisi vist inimesi, kes koos tegutseda ei taha, ikka koos tegutsema ei sunni ka.

Juriidilist keha on iseenesest vaja siis, kui on tahtmine mõnest projekti taotlusvoorust raha küsida, või ka siis kui on soov hakata müüma tooteid või teenuseid, palgata inimesi.

Milliste teemadega tänapäeva vabaühendused üldse kokku puutuvad? Kas teemades on aja jooksul toimunud muudatusi?

Meil siin Võrumaal on vabaühendused peamiselt külaseltsid või muud sarnased kogukondlikud organisatsioonid. Eks tavalisemad teemad on ka käsitöö, kultuur ja sport. Viimaste aastate uus trend, mida ma oma töös siin Võrumaal välja võiksin tuua on see, et on tekkinud ühinguid, mis tegelevad permakultuuri ja loodusraviga ja üldse sellise loodusega kooskõlas ja ühes rütmis elamisega.

On vabaühenduste valdkonnas tunda ka põlvkonnavahetust? Kuidas noored inimesed kolmandas sektoris tänapäeval kaasa löövad, kas nad on motiveeritud?

Mulle tundub, et põlvkondade vahetusega on Võrumaal nii ettevõtluses kui ka kogukondades keerulised lood. Ei saa öelda, et igale poole tuleb noori peale. Pigem püsivad paljud tegevused ühe või paari aktiivse inimese najal. Õnneks see päris igal pool nii ei ole, tean mitmeid ühinguid, kus aktiivseid liikmeid on palju ja korraldatakse ning toimetatakse ühise meeskonnana. Samas tuleb mulle oma tööajast meelde kaks ühingut, kus uus juht tuli asemele leida sellepärast, et eelmine suri. Aga noored löövad kaasa peamiselt noortekeskuste kaudu ja mõnes omavalitsuses tegutsevad aktiivselt ka noorte volikogud. Noortega on nagu alati, et mõned on hukas ja mõned on see edasiviiv jõud ja tulevik.

Milline on üldiselt koostöö sektorite vahel, kas riik ja KOV aga ka ettevõtted võtavad vabaühendusi/kogukondi oma partneritena? Kuidas saaks koostööd rohkem teha?

See on nüüd selline teema, millest võiks väga pikalt rääkida. Me Võrumaa Arenduskeskuses tegeleme ka sotsiaalse innovatsiooni edendamisega ning minugi töölaual on lisaks vabaühenduste konsultandi tööle ühe rahvusvahelise sotsiaalse ettevõtluse projekti juhtimine. Uued olukorrad nõuavad uudseid lahendusi.

Vananev ühiskond, vähesed tervena elatud aastad, madal sündimus, suur hulk erivajaduse ja vähenenud töövõimega inimesi, madal haridustase – need kõik on sellised mured, millega paarkümmend aastat tagasi välja töötatud sotsiaalteenuste mudeliga ikkagi toime ei tule, raha lihtsalt ei jätku. Tuleb kuidagi teistmoodi hakkama saada. Pöörata oma nõrkused tugevuseks. Ja loomulikult nõuab see oluliselt tihedamat koostööd riigi ja kohalike omavalitsuste ja kogukondade vahel. Väga on vaja võtta aega partnerite vaheliseks sisuliseks aruteluks, et välja selgitada, kuidas uued vajadused ja praegused võimalused omavahel sellises kombinatsioonis tööle panna, et võit oleks kõigi jaoks suurem.

Räägi palun mõni lugu, mis on saanud toetust, tunnustust, mis on sinu nõu ja jõuga olnud edukas?

Oijah, võimatu on rusikaga endale vastu rindu lüüa ja öelda, et vot selle või tolle ühingu edu on minu tehtud. Mulle tundub, et nende ühingute eduga on pigem nagu kui sul on mõni kuulus sõber, ei saa öelda, et ma oleks oma sõbra kuulsaks saamiseks midagi teinud, aga sees mõnusalt kõditab ja teeb rõõmu küll, kui saad öelda, et vot see inimene on minu sõber.

Mul on nende ühingutega sama tunne. Ma väga loodan, et see et nad on minuga kohtunud, et oleme saanud rääkida, et see on neid aidanud. Ja kui neil hästi läheb, siis ma mõtlen rõõmuga, et nii tore, et ma neid tunnen. Üks on muide seesama ühing Saagu Parem, kus ma nüüd Urkaina sündmustega seoses olen vabatahtlikuna kaasa löönud. Ma mäletan, kui nad alles alustasid ja praegu on nad oluline partner Võru linnale, tegelevad sellise olulise asjaga nagu sõjapõgenike aitamine. See on edulugu. Paar aastat tagasi tulid ühed noored Võrumaale. Käisid ka minu juures konsultatsioonil ja nõustasin mõnda nende projekti. Ja kui neid siis sügisel Võrumaa täiskasvanuhariduse aasta teo tiitliga tunnustati, siis tundsin endki ülevalt.

Me oleme viimased aastad elanud kriisist kriisi, Lisaks COVID-19-le ka energia- ja nüüd sõja- ning põgenike kriis. Milliseid muutusi on need kriisid kaasa toonud?

Eks COVID-19 ajal kolis palju suhtlust veebi. Mitmed üritused ja koolitused kolisid veebi. Mitmed traditsioonilised sündmused jäid ära. Meie eelmisel kevadel toimunud Vunki mano! loometalgud (kogukondlik häkaton) näitasid, et eakad inimesed saavad väga edukalt hakkama veebis, Zoomis, Miros, Wonderis. Aga on näha olnud ka seda, et inimesed tegelikult väsisid sellest, et oldi sunnitud olema kodus ja suhtlema ainult oma lähikondlastega ja suuremad kogukonlikud kogunemised tuli edasi lükata.

Aga Võrumaal oli märgata ka suurenenud kodanikuõiguste ja vabaduste eest seismist. Pole ju mingi saladus, et mitmed maskivastaste aktsioonide aktivistid olid siit meiekandi inimesed. Mul on ikkagi väga hea meel, et me elame sellises vabas Eesti riigis, kus tegelikult igaühel on võimalus ja vabadus sõna võtta ja oma õiguste eest seista. Ma ise ei pruugi kõikide erinevate seisukohtadega nõustuda või neid toetada, aga meie riigis on kodanikel vabadus – ühinemisvabadus ja sõnavabadus oma seesmise tundmuse järgi tulla kokku ja võidelda. See vabaduse tunne on hea tunne.

Küsis SA Kodanikuühiskonna Sihtkapitali kommunikatsioonipealik Priit Põiklik