Pärnumaa vabaühenduste konsultant Karoliine Aus: märkamine on väga suur tunnustus
Käisime augustikuu keskpaigas suvises Pärnus ja astusime läbi sihtasutusest Pärnumaa Arenduskeskus. Tegime seal tutvust vabaühenduste konsultandiga, kelle nimi on Karoliine Aus.
Karoliine, tere!
Tere!
Sa oled seda tööd teinud alates veebruarist sellest aastast. Nii et mitte väga pikalt, aga juba piisavalt, et rääkida oma tööst lähemalt. Räägime siis sellest, milliseid teenuseid vabaühenduste konsultant pakub. Teatavasti on neid üle Eesti kõikides maakondades, teenus on tasuta, vabaühendused ja kogukonnad saavad pöörduda nõu küsimiseks. Aga alustame sellest, et kes sa oled ja kuidas sa siia tööle sattusid?
Rakenduskõrgharidus on mul noorsootöös Tallinna Ülikoolist ja siis olen veel õppinud teenusedisaini ja juhtimist magistriprogrammis Pärnu kolledžis, lõpetanud seda veel pole, lõputöö on tegemata. Ja taust ongi mul suuresti noortevaldkonnas juba üle kümne aasta. Alustanud ise noorena, siis noorsootöötajana, siis noortekeskuse juhina, siis katusorganisatsiooni juhatuse liikmena. Nii et olen saanud juba riigi ja rahvusvahelisel tasandil kaasa rääkida.
Pärnus on praegu suur suvi, kas praegu ka tööd on?
On ikka, sest kõik toimetavad ja praegu on see, et suvepuhkus sai läbi ja august on üks suur planeerimise kuu.
Aga need valdkonnad ikkagi, milles tullakse nõu küsima, et mis teemadel vabaühendused ja kogukonnad sinu poole pöörduvad?
Kõige rohkem on ikkagi tulnud projektide nõustamisi. Et kohaliku omaalgatuse programm, mida suur osa meist, vabaühenduste konsultantidelt, ka menetleb. Siis selle kohta, kuidas ikkagi aktiveerida oma kogukonna liikmeid ja kuidas noori kaasata.
Siis on küsimused dokumentatsiooniga seotud, kuidas oleks tegevus seadusega kooskõlas, missugune põhikiri võiks üldse olla. Hästi vahva on siis, kui tullakse lihtsalt sellega, et meil on mõte või idee, et mis sellega pihta hakata. Siis saamegi koos põrgatada ja erinevaid tööriistu kasutada, et kuhu jõuda.
Sa oled küll uus inimene ja võib-olla ei tea nii palju seda ajalugu rääkida, et mis on varasemalt olnud, aga eks te ju omavahel teiste konsultantidega suhtlete. Millised on uued väljakutsed? Kui varasemalt on võib-olla rohkem olnud seda nõustamist, et kust saada raha projektideks, kuidas viia oma ideid ellu jne, siis on ju väga palju uusi teemasid nagu kogukonnad, noored, lapsed…
Jah, sa mainisid juba ära, et see teema praegu on siis noorte-laste kaasamine. Võib-olla mainida, et noor on Eesti Vabariigis vanuses 7–26, lapsed on ka seal sees. Mis me siis teha üritame praegu, on see, et konsultantidele on loomisel õppeprogramm, kuidas noori kaasata. Ja kuidas siis kogukondades erinevad põlvkonnad oskaksid omavahel rohkem koostööd teha.
Mis ma julgen öelda, et konsultantidelt ka niisugune huvi tõuseb, et noh, kuidas siis võiks seda teha… Avardavad enda silmaringi ka siis sinna noorsootöö valdkonna poole, mis tegelikult ei olegi nii erinev kogukondade teemadest, et sealt on väga palju head võtta, just siduda. Tegelikult ei peakski need niimoodi omavahel nii eraldiseisvad või kõrvuti olema.
Meil on praegu käimas üks väga tõsine projekt, mis on siseministeeriumi finantseeritud ja KÜSK viib seda ellu – see on kodanikuühiskonna innovatsioonifondi taotlusvoor, kus kogukonnad ja kohalikud omavalitsused peaksid pead kokku panema, mõtlema läbi ennekõike elanikkonnakaitse teemad, seda omavahelises koostöös. Ja selleks saab taotleda raha. Kuidas sulle tundub selle projekti valguses, et kas KOV ja kogukond on näiteks Pärnumaa näitel üksteist leidnud ja kui hea see koostöö on?
Tasapisi-tasapisi liigub sinnapoole ikka küll. Mulle tundub hetkel pilt selline, et mida väiksem kogukond, seda suurem on koostöö, seda tugevam on see dialoog, sest kuidagi inimesed on üksteisele lähemale. KOV ja kogukond ei ole seal üksteisest nii kaugel.
Seal nagu areneb see koostöö paremini. Mida linna poole me tuleme, seda rohkem vaeva see võtab, et see kogukonna liige oskaks kaasa rääkida, üldse võib-olla märkaks seda, et tal on võimalus kaasa rääkida, et tal seal on üldse midagi ära teha.
Kuidas sulle tundub, et kes peaks olema see esimene pool, kes käe ulatab?
Oi, see oleneb olukorrast, kustpoolt see initsiatiiv tuleb. Esimese vastusena tahaks öelda KOV, aga tegelikult ei taha öelda kah niimoodi. See initsiatiiv kuidagi ühiselt siis peab ikkagi tekkima. Lihtsalt võib-olla see kogukonna liige ei pruugi teada, et ta võib kaasa rääkida, et ta saab midagi ära teha, et siis KOV-il on rohkem infot, et selles suhtes võib-olla jällegi, et sealtpoolt. See oleneb sellest omavalitsusest või kogukonnast, millest me räägime.
Olen pannud tähele, et see vahel oleneb ka lihtsalt inimestest. Mitte niivõrd isegi, kas KOVis on palgatud inimene, kes kogukondadega tegeleb, kuigi eks sellest ka. Kas on lihtsalt inimene, kes on ise osa sellest kogukonnast ja tunnetab seda vajadust koostööks, mulle tundub, et see on kõik kahepoolne.
Jaa, ma olen täitsa nõus, et kahepoolne. Nii eelmise kui selle küsimuse juurde on tore näide see, et meil toimetab arenduskeskuse all selline kogu nagu arenduskobar, kus on KOVide erinevad arendusjuhid koos. Seal jagas Tori vald toredat näidet, kuidas nemad kogukonnaga suhtlevad ning arengukava teemadel ja muude murede-rõõmude kohta räägivad, on see, et nad teevad tänavanurga-koosviibimisi. Linnavalitsuse töötaja ja vallavanem lähevadki siis väikesesse kogukonnakesse kohale.
See ei ole lihtsalt niimoodi, et Tori valla ülene, vaid nad lähevad sinna külakesse kohale, kus on varem reklaami tehtud. Seal siis saab südamelt ära rääkida, mis on rääkida. Tuleb minna kohapeale. See on ka inimesepõhine selles suhtes, et sul peab olema see valmisolek, et minna ja rääkida ning natuke paksu nahka ka.
Sa oled väga tihedalt kokku puutunud noortega, noortetööd teinud. Kuidas lükata ümber see arusaam, mis meil tänapäeva noortest on levinud, eks ole, et nad istuvad oma nutiseadmes, nad ei huvitu, mis maailmas toimub. Noh, heal juhul on nad kuulnud, et Euroopas käib sõda. Milline ikkagi tänapäevane noor on ja kui palju temas on potentsiaali üldse kuskil kodanikuühiskonnas kaasa rääkida või lüüa?
Jah, ümber võib selle kindlasti lükata, et noor on ikkagi väga uudishimulik. Siin on muidugi ka plussid ja miinused. Pluss on ju see, et tahab panustada, tahab teada. Miinus on see, et meil on infomüra ja desinformatsiooni niivõrd palju, mis tähendab, et meie siis täiskasvanud inimestena, spetsialistid noortevaldkonnas, hariduses, muudes valdkondades, toetaks infopädevuse teemat.
Ega see ei käi ainult noorte kohta, see on kõigi kohta, et see infopädevus on hästi kriitiline teema. Ka see nutiseadmes istumine – noored on esimesena kursis, mis seal sõjas toimub, mis seal poliitikas toimub.
Käisin hiljuti Rumeenias – paar noort oli pundis. Erasmusega käisime. Ja mind viis üks kuueteistaastane noor valitsuse muudatustega ilusasti kurssi, kõiki teadis. Mina ise ei olnud jõudnud veel üldse ennast kurssi viia sellega.
See oli siis Eesti noor, jah?
Eesti noor, jah, kes on väga aktiivne iga rindel – Kose noortevolikogus ja kõikides muudes võimalikes noorteorganisatsioonides samamoodi. Noor tahab saada osa, aga eks seda hirmu ja ärevust on ka palju, mis tähendab, et meie täiskasvanud inimestena peame olema avatud ja peame mõtlema sellest, et kui võtame korra sellise külaseltsi tasandi, et noor ei ole ilmtingimata see, kes toole tassib ja selle nii-öelda telgitaguse töö ainult ära teeb. Äkki ta tahab ka sisusse aasa panustada. Tuleb küsida, et mis sina arvad ja anda see võimalus.
Aga on ka neid, kes tahavadki toole tassida ja tahavadki just niimoodi sinna tagaplaanile jääda, seal rahulikult toimetada. Aga see, et küsid noore käest, et mis sa arvad, kuidas me võiks seda lahendada, kuidas me võiks sinu sihtgrupini jõuda? Küsimine on hästi oluline, sest ta ei pruugi osata ise neid mõtteid kohe lauale tuua või ei julge.
Mida sa ütleksid nendele inimestele, kes alles mõtisklevad selle üle, kuidas vabakonnas kaasa lüüa, mida oma vaba ajaga teha? Kui on mingi mõte või tahtmine olla vabatahtlik või on selline uinunud kogukond kuskil – kas linnaosa, tänav või ka kuskil küla – mis nõu siis nendele inimestele anda?
Esimene samm oleks võib-olla otsida liitlasi. Kui üksi oma mõttega oled, et tahaks teha või mul on idee või mure – mis iganes. Meil on paljudel küladel näiteks olemas Facebooki grupid, mis on võib-olla lihtne koht, kust alustada. Aga sama hästi võid naabri ukse taha minna ja rääkida. Olenevalt siis sellest kogukonnast, sellest kohast.
Teine asi oleks leida tuge – on see siis vabaühenduste konsultant, kohalik kultuuritöötaja, kes iganes. Keegi, kes oskaks jällegi edasi suunata. Just eelmisel nädalal olime arvamusfestivalil. Rääkisime 16+ noorte kaasamisest. Rääkisime seal ka sellest, et üks esimesi samme on info vahendamine. Nii palju on olemas tänapäeval – nii palju võimalusi, kuidas teha, kellelt abi küsida, kust rahastust saada.
No väga hea, need on niisugused asjalikud nõuanded ja inimene peab kõigepealt ju leidma iseendas selle veendumuse, et ta tahab teha. Aga nüüd, kui edasi minna, siis on kindlasti ju ka neid, kes on läbi elu olnud vabakonnas aktiivsed ja tegelenud millegagi, midagi eest vedanud jne. Kuidas sulle tundub, kas see motivatsioon on praegu kõrge või on ka mingit niisugust väsimust? Võib-olla puudu natuke tunnustust? Kuidas sulle tundub, kui sa iga päev nende teemadega kokku puutud?
Niisugust väsimus või suisa ahastust, mis edasi saab, on küll. Koroona ajal hakkas mingi laine pihta. Mis on ka arusaadav, meil on väga sellised ärevad ajad ja seda ma saan tegelikult mõlema valdkonna puhul öelda. Nii noorsootöös tajub seda kui siis ka kogukondade vaatest. Vabaühenduste valdkonnas on väsima hakatud, ei teata, kuidas järelkasvu ikkagi tekitada, et palju on inimestepõhine.
Tunnustamine – kas see on ka tähtis?
Tunnustamine on väga tähtis. Aga minu meelest on kõige tähtsamad need väiksed tähistamised ja väiksed tunnustamised, mitte ainult üks kord aastas võib-olla tiitel saada – aasta vabaühendus või aasta sädeinimene. Need tiitlid on need, mis meil siin on Pärnumaal.
Võib-olla see isegi, millest sina räägid ja kirjeldad, see on nagu rohkem märkamine. Eks me ju nagu rahvusena oleme ka sellised tagasihoidlikud ja enesesse tõmbunud ega ei kiida teisi väga. Seda tuleks julgustada inimesi tegema, lihtsalt märkama ja seda väljendama.
Jah, ja see märkamine ongi tegelikult väga-väga suur tunnustus.
Kuidas julgustada inimesi võtma kas seda esimest telefonikõnet või kirjutama sulle esimest meili? See ei pea olema ju pikk, vaid võib ka olla lakooniline. Kuidas sind üles leida?
Kõige lihtsam on vist minu nimi Google’isse panna ja saab kohe kontakti kätte. Kes tahab, see kirjutab, kes tahab see helistab – kellele mis mugavam on. Kohale ei tasu kohe tulla, äkki ei ole majas. Aga hea meelega saan kõigiga kokku ja arutame.
Hästi oluline on see, et ei pea tulema mingi suure plaaniga või juba välja mõeldud [asjaga], nii et kõik on juba paigas. See võib-olla ainult mõttevälgatusi ja see on väga okei. Murega võib tulla ja rõõmuga võib tulla. Kui lugeda näiteks Pärnumaa arenduskeskuse kodulehelt seda, et mis see teenus endast kujutab ja tundub, et sinu asi justkui sinna ei klapi, siis ikka võta ühendust. Vabaühenduste konsultantide tööpõli on väga-väga lai. Tasub ühendust võtta, ei pea üldse kartma.
Kuidas inimene näiteks selle üle saab otsustada, et tänapäeval me räägime, et vabaühendused võivad ka julgelt ikkagi mõelda sellele, kuidas teenida omatulu. Siin nii-öelda hägustub see piir äriühingu ja MTÜ vahel mingil määral. Inimesed mõtlevad, et ah, ma teen hoopis MTÜ, ma ei teegi OÜ-d, selleks, et tegeleda lisaks mingisugusele heategevusele või mittetulunduslikule tegevusele natukene ka äriga. Me tänapäeval ju ei välista seda, et MTÜ teenib ka raha selleks, et oma tegevust toetada, aidata, edendada jne.
Omatulu teenimine on igati teretulnud, sellepärast et ega need toetuste rahad ei ole siis lõpmatud. Rohkem ongi need võib-olla abiks käimalükkamisel. Jätkusuutlikkus tagada – ongi välja mõelda see, kuidas ise ka midagi teenida. On see siis sotsiaalse ettevõtluse läbi või kuidagi teisiti. See, et sa teenid tulu ja paned selle tööle oma eesmärkide täitmise jaoks, ei muuda sind kuidagi äriühinguks.
Koolitusi võid teha või mõelda välja oma küla omad pusad ja mis iganes sellised riided ja muud nodi, mida kanda, mis iganes… Selle müük, see kõik on teretulnud. Mõelda välja, kuidas… võib-olla kui on seltsil ruumid olemas, et nendega renditulu teenida.
Ja vastus sellele, et kas see on rohkem ettevõtluskonsultandi teema või vabaühenduste konsultandi teema – me võime kolmekesi ka maha istuda. Võtame mõlemad konsultandid ja kliendi punti, vaatame, kuhu ta läheb. Äkki ongi mõlemad?
Kas sa ütleksid veel lõpetuseks oma kontakti? Et kuhu siis helistada või kirjutada?
Minu e-mail on karoliine@parnumaa.ee ja minu telefoninumber, millele rõõmsasti võib helistada, on 53076570. Minu töökoht on Pärnumaa Arenduskeskuses, mis asub aadressil Ringi 35.
Suur aitäh sulle, Karoliine Aus, Pärnumaa vabaühenduste konsultant.