Kogemusringide kokkuvõte
Kogemusring: traditsioon ja haridus – kas kasvatame ebavõrdsust?
Kogemusringis arutleti haridussüsteemi rõhuasetuste üle ning tõdeti, et koolis keskendutakse endiselt väga palju sooritusele – eksamitele, hinnetele ja tulemuslikkusele. See loob olukorra, kus gümnaasiumi peetakse nö tubliks valikuks, samas kui ametikool võib olla alahinnatud, kuigi sobib paljudele noortele paremini. Hariduses jääb sageli tagaplaanile pehmete ja sotsiaalsete oskuste arendamine ning noorte individuaalne heaolu.
Räägiti ka soostereotüüpide mõjust ja sellest, et uuringud ja praktika näitavad, et juba varases eas kujunevad ootused selle kohta, “mida teevad tüdrukud” ja “mida poisid”. Arutelus toodi näiteid nii lasteaiast kui koolist – näiteks tööõpetuse ja tehnoloogia tundidest, kus hoolimata juhistest kujunevad rühmad ikka sageli soopõhiselt. Sama muster kandub edasi huviharidusse, kus poistele jääb justkui jalgpall ja tüdrukutele pehmed alad ning kõrvalekalded tekitavad teinekord hinnanguid.
Põgusalt puudutati ka sotsiaalmeedia teemat, kuid fookus jäi koolikeskkonnale ja väärtusruumile. Välja toodi ka vaimse tervise teema: kuigi see on noorte heaolu seisukohalt tähtis, on selle käsitlemine õppekavas pigem marginaalne. Mõned noored on leidnud endale usaldusisiku, kuid paljudel see võimalus puudub.
Kogemusring: traditsioon ja kultuurimälu – kompassid või pidurid?
Kogemusringis arutleti kultuurimälu ja traditsioonide rolli üle kiiresti muutuvas ühiskonnas. Osalejad tõid esile, et traditsioonid on kui tuum, mille ümber tekib pidevalt uus ja värske – vahel ka selline, mis läheb varasemaga konflikti, kuid just see võib kultuuri rikastada ja anda juurde uut hingamist.
Kultuur elab eelkõige inimeste sees ja nende ümber: erinevate põlvkondade, tempode, väärtuste ja maailmavaadete koosmõjus. Seetõttu on oluline rääkida, jagada ja kuulata – dialoog loob ootuse, et muutused on võimalikud ja vajadusel ka vajalikud.
Arutelus kõlas, et traditsioon ja kultuurimälu võivad olla korraga nii kompass, mis suunab, kui ka pidur, mis hoiab tagasi. See tasakaal sõltub sageli inimese sisemisest tunnetusest ja valmisolekust muutuda või traditsioone uues kontekstis tõlgendada.
Kokkuvõttes tajuti kultuuri kui peegeldust – see muutub koos inimestega, kuid säilitab samal ajal oma juured ja tähenduse
Kogemusring: traditsioon ja võim – kes otsustab seda, kes otsustab?
Kogemusringis arutleti võimu ja kogukonna vahelistest suhetest ning sellest, kuidas traditsioonilised arusaamad otsustamisest kohalikul tasandil kujunevad ja püsivad. Arutelus keskenduti mh küsimusele, kuidas jõuda olukorrani, kus näiteks volikogu otsused peegeldavad tõepoolest kogukonna tahet ning inimesed tunnevad, et nende hääl on oluline ja kuulda võetud. Mitmel korral jõuti kaasamiseni – tõdeti, et pelgalt vormiline kaasamine ei loo usaldust ega muuda midagi. Kui kogukonnaliikmed kogevad, et nende arvamust küll küsitakse, kuid ei arvestata, väheneb valmisolek päriselt kaasa rääkida nii kohaliku poliitika kui ka kogukonnaelus. Välja toodi ka noored – ja kui kogukond kohtleb neid võrdsete partneritena, võib sündida tugev koostöösuhe. Rõhutati, et noorte kaasamine ei tohiks olla näiline – arengukavade ja tulevikuvaadete arutamisel peab ruumis päriselt olema ka noori, mitte ainult neid esindavad täiskasvanud.
Arutelus kõlas ka teema võimust ettevõtetes ning sellest, kuidas liikuda omanikukesksest juhtimiskultuurist töötajaid kaasava suunas. Ametiühingute rolli käsitleti samuti.
Kogemusring: traditsioonilised soorollid – kas need toimivad igas peres?
Kogemusringis arutleti soorollide kujunemise, ootuste ja tegeliku kogemuse üle. Tõdeti, et inimestel, kelle sisemine identiteet langeb kokku ühiskondlike soorolliootustega, on sageli lihtsam ja nö rahulikum elu. Samas on neid, kelle enesetaju ei mahu traditsioonilistesse raamidesse – ja siis tekivad valusad küsimused. Kes ma olen? Millisesse rolli mind surutakse? Räägiti sellest, kuidas soorollid kujunevad varakult ning neist mustritest on keeruline välja astuda, isegi siis, kui inimene tunneb, et tema identiteet ei vasta oodatud normidele.
Sageli jääb puudu ka sõnadest, millega seda väljendada, ning nii suureneb segadus ja kasvab pinge. Arutluse all oli ka traditsiooniline peremudel ja rollijaotus. Levinud arusaam ütleb, et peres peaksid olema „kõik rollid“, kuid tegelikkuses ei ole see nii must-valge. Kui üht rolli ei ole, ei pea last tingimata seda täitma; ja kui isa otsustab jääda lapsega koju ning ema soovib keskenduda karjäärile, peaks ka see olema ühiskonnas võrdselt väärtustatud valik.
Kogemusring: mõttevahetused vabaühenduste eetikakoodeksi teemadel
Kogemusringis arutleti vabaühenduste eetikakoodeksi rolli ja vajalikkuse üle, eriti olukorras, kus on kolmandas sektoris ette tulnud väärtuskonflikte. Arutelu käigus selgus, et on organisatsioone, kes ei ole eetikakoodeksiga tuttavad või kasutavad seda vaid juhuslikult – siis, kui mõni põhimõte tundub parasjagu kasulik, ning ühiseid väärtusi teatakse pealiskaudselt ja võib ette tulla julguse puudust neid meelde tuletada.
Räägiti vajadusest uuendada 23 aastat kehtinud koodeksit ning tuua sellesse juurde tänapäevaseid väärtusi, mis aitaks kaasa eetilise ja läbipaistva organisatsioonikultuuri tugevdamisele. Eetikakoodeks ei peaks olema karistusvahend, vaid tööriist – raamistik, mille abil saavad MTÜ-d sõnastada oma spetsiifilised normid, hoiakud ja väärtused ning kasutada seda igapäevastes otsustes.
Kogemusringist jäi kõlama mõte, et tsivilisatsioon on kokkulepete süsteem. Võrdluseks on kolmas sektor justkui tsivilisatsioon, mis toimib jagatud väärtuste najal. Seetõttu on oluline aegajalt väärtustele otsa vaadata, kokkuleppeid meeles pidada ning kasutada eetikakoodeksit nii organisatsioonis kui ka ühiskonnas raskete otsuste tegemise alusena.
Kogemusring: kuidas tunneb ennast teise keele ja kultuuritaustaga inimene Eesti väikelinnas?
Kogemusringis arutleti selle üle, mis aitab ja mis takistab teise keele ja kultuuritaustaga inimesel end Eesti väikelinnas hästi tunda. Arutelu võeti kokku viie põhipunktiga.
Esiteks tõdeti, et inimest saab kaasata alles siis, kui ta on selleks valmis. Uus keskkond, eriti sundrände korral, toob kaasa hulga probleeme ja baasvajadusi, mis vajavad esmajärjekorras lahendamist. Alles seejärel on inimesel ressursse, et tutvuda kohaliku kogukonna ja kultuurieluga.
Teiseks toodi esile, et kogukonnad võivad olla väga toetavad, kuid uute inimeste vastuvõtmine võtab aega. Väikelinnades tunnevad inimesed üksteist hästi, mistõttu uutesse tulijatesse suhtutakse alguses pigem ettevaatlikult. See ei tähenda, et kogukond poleks avatud – pigem vajatakse aega muutustega kohanemiseks.
Kolmanda olulisema punktina rõhutati vastastikkust: kohanemine sõltub mõlema poole aktiivsusest ja avatusest. Uutel kogukonnaliikmetel on oluline olla uudishimulik ja otsida võimalusi osalemiseks, samal ajal kui kogukond ise peab hoidma uksed avatuna ja näitama välja valmisolekut uusi liikmeid päriselt kaasata.
Neljandaks kõlas, et erinevused mõtteviisis ja suhtumises võivad olla loomulikud tõkked. Need võivad isegi vähendada julgust oma ideid välja pakkuda, eriti kui uus inimene tajutakse ajutisena. Arutleti, et muutusi saab teha sammhaaval – vahel piisab ka nö 10-protsendilisest algusest, et julgust kasvatada ja kogukonda tasapisi avardada.
Viimaks jäi kõlama usalduse, järjepideva suhtluse ja suhtlusplatvormide loomise vajadus. Positiivsena toodi välja, et Eesti ühiskond ei ole eriti hierarhiline ning ettevõtlikul inimesel on suhteliselt lihtne midagi ellu kutsuda või algatada.
Arutelus puudutati ka kuuluvustunde teemat. Kardetud kahe-maailma-vahele-jäämine ei pruugi sugugi olla takistus – vastupidi, see võib tähendab, et inimene kuulub korraga kahte kogukonda ja omab seeläbi kaks korda rohkem võimalusi ning kultuuriruumi, millele toetuda.