Lääne-Virumaa kogukonna käivitajad Tiina Alavere ja Krõõt Nõmmela-Mehide: tunne nagu oleks koolis viie saanud

Kondivalu kogukond hõlmab Rakvere linna kolme naabruskonda. Kogukonna eestvedaja ja hing Krõõt Nõmmela-Mehide sai KÜSKilt 5000-eurose stipendiumi. Teine Lääne-Virumaalt pärit stipendiumi saaja on Roela kogukonna eestvedaja Tiina Alavere. Sealne kogukond ühendab Roela alevikku ja 10 küla selle ümber.

Tegime juttu mõlema ettevõtliku daamiga ja küsisime, mida annab neile ja kogukonnale ühine tegutsemine?

Tiina Alavere: Eks meil kõigil on valida, kas elame omaenda külas nagu pealtvaataja või oleme valmis ka kaasa rääkima ja tegutsema. Eesti keel annab toreda valiku: ära tee või tee ära. Me oleme Roelas valinud pigem selle „tee ära“ variandi.

Krõõt Nõmmela-Mehide: Koos tegutsemine annab suurema teadmiste pagasi, sest keegi meist ei ole universaalne oma teadmistes ja oskustes. Olen olnud Rakvere Kultuurikeskuse direktor ja tean, kui raske on midagi saavutada käputäie töötajatega, kui samas on linnakodanike ootused kultuuritegevuseks väga kõrged. Kõik tahavad, et keegi teeks nende eest ära, aga sellist ressurssi on võimalik omada vaid koos tegutsedes.

Kuidas olete oma kogukonnas muutnud Lääne-Virumaad, Eestit, Euroopat või maailma paremaks paigaks?

Krõõt Nõmmela-Mehide: Oma kolme linnaosa kogukonna oleme liikuma pannud vaid ühe aastaga. Kuna kogukonnapäev oli mõned kuud enne kohalikke valimisi, siis nii mõnedki linnarahva ideed või muremõtted said kohalike parteide valimisplaanidesse ja osad jõudsid isegi kiirkorras täituda.

Tiina Alavere: Oh- jah-noh, külanaised on juba oma loomult maailmaparandajad, kes siis seda ei teaks. Ja kogu meie koduküla ongi maailma ägedaim koht – kui me oleme selle tunde suutnud kellelegi kaasa anda, on juba põhjust arvata, et maailm ise on ka parem paik.

Mis motiveerib teid kogukonda eest vedama?

Tiina Alavere: Tõenäoliselt olen ma diagnoosiga nn „kodukoha patrioot“. Olen sündinud, kasvanud, koolis käinud ja terve elu siin elanud. Ma võin julgelt öelda, et Roelas pole kohta, kurvi või küngast, millega mul poleks mingit mälestust. See on tegelikult päris hea tunne ja teadmine. Ma väga loodan, et meie tänane kogukond ja tegemised tekitavad ja kasvatavad sarnast kodukoha tunnet. Asjad saab füüsiliselt ära teha, sageli aitab siin tahe ja raha, kuid palju olulisem on aru saada, mis tunne sellest sisse jääb. Kui tunne on soe, on kõik korras. Nii nagu kevadel vaadates meie endi istutatud lilleaasa – pole oluline, mis värvi on krookused, oluline on, mis tunde see vaatepilt tekitab.

Krõõt Nõmmela-Mehide: Kaks suve tagasi veetsime mehega ühe mõnusa suvepäeva Tartu kesklinna loodud jalakäiate alal. Jalutasime linnas ringi ja nagu ikka, tuli õhkamine, et miks meil Rakveres nii lahe pole! Kuna me oleme nn sisserändajad, mina olen Tartu juurtega, siis mees ütleski, et mis me mässame ja unistame paremast arengust, kolime ära. Sinna, kus on parem. Ja siis sel hetkel sain ma aru, et seni kuni kõik inimesed vaid ootavad, et keegi teine teeks nende kodulinnast parema koha, siis see jääbki tegemata. Ainuke viis muuta on ise algust teha. Mingi sisemine tung on, mis lihtsalt ei lase elada mugavat elu.

Kas vahel on ka raske? Millal? Kuidas sellest üle saate?

Krõõt Nõmmela-Mehide: Tihti on raske. Üks on see, et plaanidesse tuleb tihti tagasilööke. Endise kultuurikorraldajana on mul see kogemus olemas. Alati peab olema lisaks plaan A-le ka plaan B ja tegelikult ka plaan C. Ja mõnikord on tunne, et nüüd kukub kokku ja ma ei suuda seda enam teha, aga seda tunnet ei tohi teistele näidata. Tuleb edasi minna ja küll tuleb ka lahendus. Teine raske osa on loomulikult ülekoormus, väsimus. Aga siis tulebki aega võtta ja teinekord järsult pistik seinast välja tõmmata. Ja mida rohkem on inimesi kellega koos teha või kellele delegeerida, seda lihtsam on. Seda vähem on võimalust, et on raske.

Tiina Alavere: Raskeks läheb, kui asjad ei laabu endast mitteolenevatel põhjustel. Või kui jooksed järjekindlalt peaga vastu seina lootuses, et selle koha peale on vahepeal uks tekkinud. Või kui vastutusekoorem öösel rahu ei anna, mida ka juhtub. Projektidega kaasneb ju alati automaatselt vastutus, ükskõik kui hea või ideaalne on seis selle ümber, õhtu lõpuks on sellel kõigel ikkagi kellegi inimese allkiri – minu oma. Enamasti aitab siis analüüs, mis täpselt seda raskust tekitab. Aga kui raske juba liiga raskeks läheb, siis tuleb kellegagi nõu pidada.

Nüüd, kui maailma on muutumas, me veel ei tea, kuhu suunas, aga seoses sõjaga Ukrainas kindlasti on, siis kas teie arvates muutub ka kogukonna roll?

Tiina Alavere: Maailm on laias plaanis alati muutumas moel või teisel, oleneb ajalisest skaalast. Siinkohal on väga rahustav vaadata ajalukku ja leida kinnitust: kõik kordub ajaloos. Ja muretseda muutuste pärast, mille olemust me veel isegi ei tea, pole vähimatki mõtet. Me ei saa ette muretseda.

Kui liigitada asjad kaheks, need mida me ise muuta ei saa ja teised mida saame, siis sõda või ka pandeemiat kui fakti me kuidagi muuta ei suuda. Seega, kui ei saa muuta asja ennast, siis tuleb muuta suhtumist. Ja selles osas saab kogukond kindlasti abiks olla. Üks vanainimene ütles selle kohta ilusti – need, kes katku ajal ellu jäävad, peavad ju ikkagi sööma ja elama, ei maksa ennast sellepärast süüdi tunda.

Krõõt Nõmmela-Mehide:

Ma just vaatan, et oleks me näiteks oma kogukonna mõttekoja varem käivitunud oleks meil kohe olnud vabatahtlikud aktivistid võtta, kel oleks ukrainlastega tegelenud ja oleks saanud ka linnaga koostööd teha. Praegu käib selles osas katsetamine. Kes tunneb huvi, see kerkib esile. Mida varem oleks meil kaardistatud inimesed, kes oleks valmis abi andma või kes ühises sünergias oleks nõus midagi tegema, seda parem.

Millist tuge teile pakub kogukonna eestvedaja stipendium, mille KÜSKilt saite?

Krõõt Nõmmela-Mehide: See on hea tunne, et tegutsemisel on ka “pai”, et minu panus oleks kuidagi ka toetatud. See on justkui stardikapital “firma” loomiseks. Algul tuleb sisse panna nii raha kui aega, et asi lõpuks ise ka käima läheks. Täitsa ilma rahakotita ja niisamuti meeletu ajakuluta, panuseta ühtegi ettevõtmist ei loo. Nii on ka meie linnakogukonnaga, mis toimib üle linna ühtselt, aga mille sees on eri linnaosade kogukonnad oma eripäradega. Kui ma ütlen, et minu mõtet on juba toetanud KÜSK, siis see näitab juba ka kvaliteedimärki.

Tiina Alavere: Igal juhul on see suur tunnustus ja hea tunne olla valitute seas. Ma oleksin justkui koolis eksami viie saanud. Tundub, et see vanker, mille ette ma sattunud olen, läks oluliselt kergemaks. Ainuüksi see teadmine on vaimule väga värskendav.

Küsis Priit Põiklik KÜSKist