Siseminister Igor Taro: tugev kogukond on kriisiolukorras esimene abistaja
Kuku raadio 25. juuli saates „Ilmaparandaja“ sõnas siseminister Igor Taro, et kriisideks valmistumine ei saa tähendada ainult seda, et riigil on olemas vajalikud plaanid ja ressursid. Sama oluline on, et inimesed teaksid juba enne kriisi, mida teha, kuidas üksteist aidata ning milline on nende roll kogukonnas.
Taro märkis, et iga Eesti inimene peaks teadma, millised on tema rollid kriisi ja sõja korral ning peaks olema võimeline või suuteline neid ka täitma. Taro sõnul on see mõtteviis olnud ka kogukonnafondi kriisivalmiduse meetme loomise lähtepunkt. Ta rõhutas, et meede ei sündinud ministeeriumi kabinetis, vaid kogukondadega kohtudes ja nende vajadusi kuulates. Inimesed rääkisid üle Eesti ühest ja samast murest – soov kriisideks valmistuda on olemas, kuid sageli ei teata, kust alustada või milliseid samme kõigepealt astuda.
Seetõttu kutsutigi ellu kogukonnafondi toetusmeede, sealjuures kavandamise käigus kogukondi aktiivselt kaasates. Just kogukondadelt laekunud tagasiside ajendas esialgset eelarvet kahekordistama. Ministri sõnul ei ole toetuse kõige olulisem väärtus siiski raha, vaid see, et kogukonnad hakkavad ühiselt oma valmisolekut läbi mõtlema.
„Kõige esimene ja kõige olulisem samm on see, et hakatakse selle peale mõtlema. Tullakse ning pannakse pead kokku ja tööle selle mõttega, et mis on see kõige olulisem kriis siin kogukonnas ja mis on meie kõige olulisem võimelünk selle kriisi lahendamiseks või vastupidavamaks muutmiseks,“ ütles Taro. Just selline arutelu aitab ministri hinnangul kogukondadel paremini mõista nii oma tugevusi kui ka kitsaskohti ning loob aluse praktiliste lahenduste leidmiseks.
Rekordiline huvi kogukondade kriisivalmiduse vastu
Kogukonnafondi koordinaatori Eva Seera sõnul näitas tänavune taotlusvoor, et kogukonnad soovivad oma kriisivalmidust süsteemselt arendada. Taotlusvooru eesmärk oli toetada kogukondade valmisolekut väga erinevateks kriisiolukordadeks – olgu selleks ulatuslik elektrikatkestus, torm, üleujutus, suurõnnetus või julgeolekukriis. Toetust sai taotleda kerksuskeskuste ja varjumiskohtade rajamiseks või arendamiseks, kriisivarustuse soetamiseks ning koolituste, õppuste ja kogukondlike tegevuste läbiviimiseks. Lisaks füüsilisele taristule peeti oluliseks ka seda, et inimesed õpiksid üksteist tundma ning lepiksid juba rahulikul ajal kokku, kuidas kriisiolukorras koos tegutseda.
Huvi taotlusvooru vastu oli rekordiline. KÜSKile esitati 155 taotlust – suurim taotluste arv, mis ühe KÜSKi taotlusvooru jooksul laekunud. Rahastuse sai 33 projekti kogusummas üks miljon eurot. Seera sõnul näitab see selgelt, et kogukonnad tunnetavad vajadust oma valmisolekut parandada ning soovivad sellesse ise panustada. Lisaks selgitas ta, et rahastusotsuseni jõuti mitmeetapilise protsessi kaudu. Enne taotluste sisulist hindamist andsid neile oma hinnangu ka Päästeameti eksperdid, kes vaatasid, kuidas kavandatud tegevused aitavad kogukonna kriisivalmidust tegelikult suurendada. Kõik rahastuseta jäänud taotlejad said põhjaliku tagasiside, et oma ideid edasi arendada ja vajadusel järgmise aasta taotlusvoorus uuesti kandideerida.
Raadioeetris kõlanud vestluses lükati ümber ka levinud arusaam, nagu oleksid kerksuskeskused vajalikud üksnes sõjalise konflikti korral. Ministri sõnul tuleb kriisivalmidust vaadata palju laiemalt. Näitena tõi ta hiljutise Tõrva üleujutuse, mille tõttu tuli kümmekonna majapidamise jagu inimesi oma kodudest evakueerida. Samamoodi võivad kogukonnad vajada tuge ulatusliku elektrikatkestuse, suure tormi või kortermaja põlengu korral. Sellistes olukordades pakuvad kerksuskeskused inimestele turvalist kogunemiskohta, usaldusväärset teavet, võimalust laadida sidevahendeid või lihtsalt kohta, kus oodata olukorra lahenemist.
Seera lisas, et tänavused projektid ei piirdu ainult olemasolevate hoonete kohandamisega. Mitmel pool Eestis luuakse ka mobiilseid lahendusi, mida saab kiiresti viia sinna, kus abi parasjagu kõige enam vajatakse. Nii saab kogukond kriisiolukorras reageerida paindlikult ja vastavalt tegelikule vajadusele.
Saate lõpetuseks toonitas minister, et kuigi kogukonnafond annab kogukondadele olulise tõuke, ei sõltu kriisivalmidus ainult toetustest või investeeringutest. „Raha ei ole alati see peamine takistus. Tasub kõik muud tegevused, mis raha ei nõua, ette ära teha,“ võttis minister kokku. Taro tuletas taas meelde, et kriisivalmidus algab kõige lihtsamatest sammudest – sellest, et inimesed tunnevad oma naabreid, arutavad läbi võimalikud ohud ning lepivad kokku, kuidas vajaduse korral üksteist aidata. Just sellise koostöö tugevdamiseks on kogukonnafond loodud.