Kogukonna eestvedajad – Gloria Emajõe äärest ja kaks Katrinilt, üks Äksist ja teine Juula Jõhvikast

Priit Põiklik
6. mai 2022


Saage tuttavaks kolme naisega – Gloria Niin Tartust Emajõe Aiast, Katrin Sisask Äksi aleviku kogukonnast ja Katrin Kaalep Juula Jõhvikast. Kõik niisiis Tartumaalt. Neid ühendab veel see, et kõik kolm said tänavu KÜSKi 5000 eurose kogukonna eestvedaja stipendiumi.

Gloria Niine eestvedamisel tegeletakse Emajõe Aias ühise, avalik ja kogukondliku permakultuuriaia pidamisega. Ametlikke liikmeid on 12, kuid see arv on suurenemas, eriti just kevade tulekuga.

Äksi kogukond tegutseb Katrin Sisaski eestvedamisel Tartu vallas ja need on elavnenud 2020. aasta kevadel, kui koroonakriisi esimene laine ja suur isolatsioon läbi saivad. Kogukonna eesmärk on rikastada ja arendada Äksi aleviku ja lähedal asuvate külade kogukonnaelu. Pragu on seal 19 liiget, kellest aktiivsemaid 10. Kokku on kogukonna ligi 500 inimest.

Katrin Kaalepi piirkond kuulus enne Tabivere valda Jõgevamaal, peale haldusreformi on koduvallaks Tartu vald. Sealne MTÜ Juula Jõhvikas on tegutsenud juba 2004. aastast. Ühingusse kuulub 48 liiget, lisaks on kümmekond püsivabatahtlikku ja 32 last.

Tegime kolme naisega juttu ja nad vastasid meie küsimustele rõõmsasti. Kõigepealt, mis nügis, tõukas kogukonda eest vedama?

Loodusfestivali kohvik Tartus, Emajõe ääres 2021. aastal

Gloria Niin: mina jõudsin Emajõe Aia eestvedamiseni läbi soovi koos sõpradega midagi päriselt oma kätega avalikus ruumis korda saata, et linnakeskkond muutuks mitmekesisemaks, keskkonnasõbralikumaks ja kaasvavamaks. Kui sõbrad käisid kunagi välja idee alustada kogukonnaaeda siis see kõnetas mind väga. Olen jäänud seda tegema senimaani, sest imeline on näha, kuidas keskkond muutub su ümber läbi sinu enda tegevuse ja kuidas inimesed saavad ühiselt läbi selle kogeda midagi täiesti uut. 

Katrin Sisask: Mõte oli juba ammu enne tegusid. Palju aastaid. Tundsin puudust millestki, aga ilmselt ei saanud ise ka päris täpselt aru, millest. Ühel päeval jõudsin arusaamisele, et ainult mõttest ei piisa, tegusid on vaja! Kuid ometi jäin oma mugavustsooni edasi vaid mõtlema. Adusin väga selgelt, et kui midagi teha, pean andma ära väga suure osa endast, olema keegi, kelleks olemise oskused mul tegelikult puuduvad. Teadsin, et ka minu pereliikmed peavad andma midagi ära, nimelt minuga koos veedetud aja. Siis ma ei teadnud, mida see kõik mulle tagasi annab. Et saame kõik kogeda hoopis teistmoodi koosolemist.

Lõpliku tõuke andis alanud koroonakriis 2020 märtsis. Ära jäid rahvatantsutrennid ja kooriproovid – just sellised asjad minu elus, mis võimaldasid tulla argipäevast välja ja puhata. Tundus et mitte kellegagi ei ole enam maailma asjade üle arutada peale iseenda. Aga inimene ei ole loodud üksi eksisteerima. Ühel päeval ma siis tegin seda, millest olin aastaid mõelnud. Murdsin välja oma mugavustsoonist, kujundasin arvutis teate kogukonna koosolekust ja viisin alevikus inimeste postkastidesse.

Katrin Kaalep: 15 aastat olin külaseltsi juhatuses ja panustasin, kuid viis aastat tagasi tundsin, et olen väsinud ja astusin tagasi. Mõni kuu hiljem võttis külarahvas mul otsesõnu nööbist kinni ja palus tagasi tulla ning hakata eestvedajaks, lubades mind selles igati toetada ja olla minu kõrval. Sellest hetkest oleme kõik saanud rikkamaks, kasvades ühtseks ja tugevaks kogukonnaks.

Kas te arvate, et saate oma tegevusega liigutada paigast midagi, kui mitte just mägesid, aga mis muudab olemasolevat, seda, mis teid ja meid kõiki ümbritseb?

Katrin Sisask: Iga inimene on üks tibatilluke osa sellest maailmast. Kui need tibatillukesed osad kokku tulevad, on nad midagi suuremat. Kui nad kõik koos ühise asja nimel tööd teevad, siis see ongi muutus, olgu siis maailma muutmine või mägede paigast liigutamine. Pole oluline, kas neid inimesi on 10 või 100, koos saavad nad muuta end ümbritsevat. Ja kunagi ei tea millal üks pisike tegu võib saada suureks – miks mitte ülemaailmseks.

Katrin Kaalep (oranžis seelikus) külapeol
Katrin Kaalepi sõnapilv

Katrin Kaalep: Mitte ainult usun, vaid olen selles veendunud! Maailmu on ju tuhandeid, eelkõige toidan ja täiustan ma iseenda sisemaailma ja seeläbi oma kodu-, perekonna- ja laste maailma. Minu kodukant on natukene minu nägu. Killukesi võib leida Tartumaalt ja Eestistki ja seda kõike saab luubiga otsides leida ka suuremas plaanis! Selle heaks näiteks on märksõnade pilv, mis kujunes kodukandi elu-olu küsitluse vastustest ja kus ennast leidsin, lisan selle siia juurde.

Gloria Niin: Kogukonnaaias tegutsemise läbi tean, et saan muuta keskkonda enda ümber ning läbi selle kohata uusi ja vanu tuttavaid ja sõpru. Uued tutvused ja teistsuguste inimestega suhtlemine ja koostegutsemine on rikastanud minu sisemaailma omajagu. Samuti saan permakultuuri põhimõtteid viljelevas Emajõe Aias innustada läbi oma tegevuste ka teisi inimesi vaatama julgemalt enda ümber olevat elukeskkonda. Ühine tegutsemine jõustab ja aitab teha suuremaid rohelisi muutusi. Seega loodan, et Emajõe Aed on kogukonnaliikmete ja möödakäiatele inspiratsiooni pakkuv roheoaas.

Kuidas see eestvedamine siis ikkagi käib, millega teisi kaasa veate?

Katrin Kaalep: Mulle meeldib lahendusi otsida ja ära teha, need omadused on vajalikud. Mida suurem väljakutse, seda enam tahaks käised üles käärida ja kohe tegutseda. Teisi saab kaasa tõmmata ikka eeskuju ja isikliku kontaktiga.

Gloria Niin: Mind käivitab võimalus midagi korda saata, ennast proovile panna ja kasutada eesmärgi täitmisel selleks mitmeid erinevaid loovaid oskusi. Kaasa tõmbamine õnnestub mul vahest rohkem, vahest vähem. Kaasa tõmbab ühte ühine kokkamine, teist meisterdamine, kolmandat miski muu.

Kogukonnapäev “Äksi avatud õued”. Katrin Sisask poseerib siin uhkelt oma rahvariietuses. Foto: Tiina Tambaum

Katrin Sisask: Mind käivitab, kui teised inimesed ütlevad mulle: „jah!“ Mitte see, et nad minuga nõustuvad, vaid see, kui nad on valmis mõtet edasi arendama. Sel viisil sünnivad kõige paremad teod ja saab kaasata teisi.

Kas kriisid (COVID-19, energia hüppeline hinnatõus, elukallidus, ebakindlus, sõda) on ka teie tegevust mõjutanud?

Gloria Niin: Koroona ajal oleme hoidnud madalamat profiili ja vältinud suuremaid rahvarohkeid üritusi ning jaotanud oma tegevusi ajas väiksematesse töögruppidesse laiali, et füüsilist kontakti vähendada. Kasutanud omavahel suhtlemiseks ka rohkem digivahendeid. Kuid see, et oleme kogu aja avatud uutele aednikele ja vabatahtlikele Emajõe Aias, kes tahavad koos meie seltskonnaga ühiselt keskkonnasõbralikku avalikku linnaaeda luua ja hoida, pole muutunud.

Katrin Sisask: Sellistel aegadel on kogukonnaühiskonnal kanda väga suur roll. Tihti me ei adu milline jõud on koos tegutsemisel. Tahes tahtmata on see aeg, mil inimene on sunnitud vaatama rohkem enda sisse. Vahel näeme me seal midagi, mis meile meeldib ja vahel midagi mida me ei taha näha. Aga kindel on see, et me näeme seal küsimust, kes ma olen, kust ma tulen ja kus ma olla tahan? Siis tulebki mängu meid ümbritsev kogukond. Kui sa tead, kes on sinu kõrval, sinu naaber, sinu kogukonna liige, siis sa tead ka, kes võiks ulatada abikäe, kui sa seda vajad. Ja kes oled sa ise.

Katrin Kaalep: Pisut oleme ikka teisiti tegutsenud. Kriisid liidavad inimesi ja see on aeg, kus me kõik tahame tajuda kuuluvustunnet, sest see pakub turvalisust. Oleme ka väiksemate (kohalikus plaanis teravamate ja otseste) kriiside käigus näinud ja tundud ühenduse jõudu, see on väga võimas! Sellise jõuga tehakse suuri asju. Puhastuvad nii väikesed kui suured maailmad, nii otseses kui kaudses mõttes. 

Ja lõpetuseks küsime, milline tugi on olnud teile KÜSKi KES22 stipendiumist?

Katrin Kaalep: Tänu stipendiumile sain ise toetuda mentorile, kes tuli väljastpoolt, vaatas meie „sipelgapesa hingeelu“ uudse pilguga ja pani mulle toe alla sinna, kust see täpselt puudu oli. Nii hea tunne! Ka kõige tugevamad meist tahavad vahest „nunnutamist“ ja „plaastri panemist“, isegi kui me ei tunnista seda.

Gloria Niin: KÜSKi stipendiumist sain tugeva julgustava kinnituse, et teen õiget asja ja taolisi asju on maailmale vaja ning meie kogukonna tegevus siin Emajõe ääres on tänuväärne nähtus.

Katrin Sisask: Kui uudise stipendiumi kohta sain, ei jõudnud see mulle kohe üldse kohale. Lõpuks, kui jõudis, oli tunne väga võimas ja samal ajal hirmutav. Väljastpoolt tutvusringkonda tulnud kinnitus, et olen õigel teel, on väga suur kompliment. See andis jõudu ja tahtmist teha veel rohkem kui seni. Täna, kui oleme kolme nädalaga juba päris palju Äksis ära teinud, ei tundugi kõik enam nii hirmus. Oleme projektiga alustanud. Palju rõõmu teeb mulle mentor Eha Paas.

KÜSK tänab omalt poolt kõiki kogukonna eestvedajaid Tartumaalt ja soovib palju jõudu ja energiat!

Küsis ja vastuseid toimetas Priit Põiklik, KÜSKi avalike suhete korraldaja.

Võidupüha Äksi vabadussamba juures 2021. aastal. Foto: Kalev Pärtelpoeg