Maarja Punak: kriisiks valmistumisel on väga oluline kaitsta ka oma vaimset tervist
Tänavusest Arvamusfestivalist on nüüdseks juba mõni nädal möödas. Vahendame veel ühe jutuajamise, mis seal räägitud. Kohtasime veebi- ja kogukonnapolitseinik Maarja Punakut, kes oma vahetul ja siiral moel Paide Vallimäel inimestega vestles, neile rõõmuga politsei tegemisi tutvustas ja kehtivaid seadusi selgitas.
Maarjaga tegime meie juttu aga hoopis kriisiolukordadeks valmistumisest, elanikkonnakaitsest ja kogukonnas üheskoos loodavast turvatundest. Maarjaga vestluse ajendiks on see, et KÜSKil on hetkel avatud taotlusvoor kogukondade ja kohalike omavalitsuste koostöö tõhustamiseks ja elanikkonnakaitsevõimekuse arendamiseks. Toetusmeetme nimi, kust raha saab selleks taotleda, on kodanikuühiskonna innovatsioonifondist.
Maarja, alustame jutuajamist sellest, kuidas sinu arvates tajutakse turvalisust eeskätt kogukonna, riigi ja kohalike omavalitsuste ühise koostöö vaatevinklist. Algatuseks küsingi, et kuidas tundub, kas inimesed ja omavalitsus mõtlevad ühises rütmis, muutmaks meie igapäevaelu turvalisemaks?
Mina arvan, et mõeldakse. Elan ise väga väikeses kohas – Moostes – ja meil on väga paljud noored mehed nüüd alates sellest hetkest, kui Venemaa ründas Ukrainat, liitunud Kaitseliiduga. Meil on ka naised mõelnud sellele, kuidas nemad saavad panustada. Et millise rolli saab inimene võtta, kui on kriis.
Meil on ju maakonna peale ainult paar politseipatrulli, seega on oluline, et oleks abiväge – abipolitseinikke, keda me saame suurema häda korral kiiresti appi kutsuda. Kohalikud Kaitseliidu üksused ja politseinikud teevad ka omavahel koostööd, see toimib väga hästi.
Et sa arvad siis, et me oleme kriisiolukordadeks valmis? Kuidas neid olukordi kirjeldada – pigem igapäevases kõnepruugis me väldime seda küsimust, et kas me oleme valmis, kui peaks puhkema sõda. Muidugi, sõjaks ei saa kunagi olla 100% valmis, aga kas me vähemalt teame, mida teha, kui midagi erakorralist juhtub?
Alati saab paremini valmis olla. Oleme näiteks väga palju rääkinud igasugustest varudest, patakatega raadiost, taskulambist, väikesest gaasipliidist ja toiduainetest, mis peaksid kodus olema. Inimesed on seda teadvustanud, aga see ei tähenda seda, et neil need asjad ka varutud on.
Meil on olemas näiteks äpp, mida saad vaadata, et kust sa saad infot, meil on olemas need juhised, mis on postkasti saadetud ja loodetavasti inimesed on need läbi lugenud. Aga ma tean, et sellist koostöö tegemist on vaja tõhustada, sest mida rohkem me oleme sotsiaalmeedias, seda vähem inimesed tegelikult omavahel näost näkku suhtlevad. Ja kui sa ikkagi oma naabri aknale ei julge koputada ning minna ja küsida, et kuidas te elate ja kas on ehk abi vaja, siis on asjad pahasti. Inimesed peaksid rohkem omavahel suhtlema, rääkima.
Jah, paistab, et nii on. Eks meil on aktiivseid kogukondi ja on uinuvaid kogukondi jne. Kuidas sina näed, kes peaks olema see, kes astub esimese sammu, et kogukonda liita või kohaliku omavalitsuse ja kogukonnad omavahel suhtlema saada?
Mina ütleksin, et kohalik omavalitsus peab olema avatum pool. Eks mul endalgi on kriitikat oma elukoha kohaliku omavalitsuse suhtes. Tuleb olla avatum, tuleb mõelda, et omavalitsus on inimeste jaoks, vaja on mõelda selle peale, et ühiselt, kaasa mõeldes ja tegutsedes saavutab ikka palju rohkem.
Tahad sa veel midagi öelda, näiteks turvalisuse kohta, mis sul südamel on kogukonna liikmena aga ka politseinikuna?
Jah, tahan öelda, et liituge abipolitseinikega, liituge Kaitseliiduga, naiskodukaitsega ja käige koolitustel, mida seal pakutakse. Need kursused ja koolitused, kasvõi Kaitseliidu kaudu või abipolitseinikele, seal ei ole ainult see, et kuidas vajutada päästikule, seal on ikkagi väga olulised n-ö peaasjad ehk kuidas ennast psühholoogiliselt kaitsta. Kriisiks valmistumisel on väga oluline kaitsta oma vaimset tervist.
Või siis need teemad, et kui te tarbite meediat, mis räägib sõjast, mis räägib igasugustest kriisidest maailmas, et sellega ei tehtaks enesele vaimselt liiga, et ei oleks niisugust lõputut hingelist läbipõlemist või stressi. Selleks on eraldi meetodid olemas, kuidas ennast aidata. Ja neid saab õppida.
Tahan kindlasti öelda, et aidake ja kaitske kõigepealt iseennast ja oma lähedasi just vaimses mõttes. Ja selleks on vabatahtlikuks nagu Kaitseliidu liikmeks või abipolitseinikuks saamine hea võimalus.
Aitäh, Maarja, ja edu sulle!
Küsis ja fotod tegi:
