Sotsiaalne innovatsioon Eestis – ülevaade ökosüsteemist

Eestis ei ole seni üheselt kokku lepitud ühtset mõistet sotsiaalse innovatsiooni (SI) määratlemiseks ning puudub täpsem arusaam SI sihtidest, rollist, arenguvajadustest ning koostöö võimalustest[1]. Siiski pälvib sotsiaalne innovatsioon järjest enam poliitikakujundajate, avasektori, vabakonna, teadlaste ja erasektori tähelepanu nii rahvusvahelisel areenil kui ka Eestis, et leida senisest paremaid ja mõjusamaid lahendusi ühiskondlikele probleemidele. SI mõte inimeste ja keskkonna heaolu parandamise kõrval, on luua ka süsteemi võimekust ja paindlikkust kohaneda pidevalt muutuvate oludega. See tähendab võimet tagada samaväärsed tulemused ja mõju ühiskonnas vaatamata muutuvatele oludele. Samal ajal on SI ka äärmiselt kontekstitundlik ning vajab kasvamiseks ja levikuks soodsat keskkonda.

Sotsiaalse innovatsiooni ökosüsteem on keskkond, kus mitmekesised osalejad (actors), nendevahelised suhted (relations) ja tegevused (actions) edendavad ühiskondlike uuenduste tekkimist, arengut ja kasvu. Ökosüsteemis toimub mitmekesine ideede ringlus ja tihe puutumus ning kujuneb ühendav nägemus tulevikuolukorrast. Kui infrastruktuurid on ehitatud nii, et need jääksid tugevaks ja stabiilseks, siis ökosüsteeme iseloomustab pidev muutus ja kohanemine. SI-d soodustava ökosüsteemi areng toimub läbi osaliste vahelise suhtluse ja koostegutsemise paranemise ning uuteks suhtekvaliteetideks tingimuste loomise (tavad, regulatsioonid, rahastamismehhanismid, struktuurid).

Kui juhuslikult tekkinud ühiskondlike uuenduste näiteid võib leida nii kaugemast kui lähemast ajaloost (näit. naiste valimisõigus või Teeme ära! maailmakoristuspäev), siis teadlikum SI areng Eestis on tõukunud ÜRO kestliku arengu eesmärkide seadmisest ning üldise teadlikkuse suurenemisest esmalt keskkonnaprobleemidest ja seejärel ka laiemalt ühiskondlikest probleemidest. Eesti SI ökosüsteem on oma arengu algusfaasis. See on olnud alt-üles tärkav ökosüsteem, mida iseloomustab mitmete autonoomsete ja omavahel vähe kokkupuutuvate algatuste olemasolu erinevates sektorites ja tasanditel – ülikoolides, kodanikuühiskonnas, ettevõtluses, avalikus sektoris. Seni on puudunud SI-teemaline poliitiline agenda ja riiklikul tasandil ehk ülalt-alla suunas teemat raamistav visioon, kuigi teatud soodustavaid elemente võib leida teistest valdkondadest (Eesti 2035, Sidusa Eesti Arengukava 2021-2030, Eesti teadus- ja arendustegevuse, innovatsiooni ning ettevõtluse arengukava  2021–2035). SI maastikul tegutsejate puutumus on seni olnud pigem nõrk ning veel pole välja kujunenud teema koordineerimise mehhanisme, ent on olemas esimesed märgid organiseerumisest – 2022. aasta kevadel sõlmiti valitsusväliste osapoolte algatusel laiapõhjaline lepe väljendamaks vajadust ja huvi sektoriteüleseks koostööks sotsiaalse ettevõtluse ja innovatsiooni edendamisel. Senise osapoolte vähese puutumuse tõttu ei ole olnud võimalusi SI arengut tõukavaks teadmiste vahetuseks ning ühiste sihtide kujunemiseks, mis omakorda oleks eelduseks sünkroonsele ja vastastastikku võimestavale tegutsemisele ning ressursside jagamisele.

Eesti SI maastik on küll korrastamata, aga pinnast võib pidada viljakaks – sellele annavad rammu Eesti ühiskonnale omane progressiivne ja innovatsioonilembene mõttelaad ning digitaalmajanduse- ja ühiskonna areng, kus Eesti on vastava indeksi kohaselt EL 27 riigi seas üheksandal kohal[2].  Samuti on hästi toimivad tehnoloogilise innovatsiooni ja start-up ettevõtluse võrgustikud, taristu ning kogemused ligi üle 1400 iduettevõtte ja kümne ükssarvik ettevõttega[3]. Teisalt tõukab SI-d järjest suurenev ebavõrdsus ja lõhestumine ühiskonnas koos ühiskondlike probleemide teadlikkuse suurenemisega viimastel aastatel. Eesti arengut puudutavas avalikus arutelus on majandusliku edu kõrval järjest tugevamalt tähelepanu alla jõudmas ühiskondlikud ja keskkonnaprobleemid, mis varasemalt olid tagaplaanil. See tähendab, et on olemas kaks vajalikku eeldust SI perspektiivi omaksvõtmiseks ühiskonnas laiemalt – probleemide tunnistamise läbi kasvav teadvustatud vajadus lahenduste leidmiseks ning senised kogemused uuenduslike lähenemiste loomiseks ja levitamiseks. Edu valemist on veel puudu kolmas eeldus – selgelt kokkulepitud soov/ühiskondlik tellimus (või siht/missioon) SI kaasabil positiivsete ühiskondlike muutuste käivitamiseks ja puhvrite loomiseks negatiivsete arengute vastu.

SI puhul on suurimaks väljakutseks, kuidas koordineerida ja korraldada ühistegevust niivõrd erineva iseloomuga sfääride vahel nagu seda on valitsemine, turg ja kodanikuühiskond. See vajab kõigi osapoolte huvi ja panust.


[1] OECD (2020). Sotsiaalse ettevõtluse ja sotsiaalsete ettevõtete arengu stimuleerimine Eestis. Strateegia süvaanalüüs.

[2] Digitaalmajanduse ja -ühiskonna indeks 2022 Eesti

[3] Startup Estonia (2022) www.startupestonia.ee