Kultuur ja tavad

Eesti üldisele, tugevalt neoliberalismist mõjutatud narratiivile on omane progressiivne mõttelaad ja avatus uuendustele. Ettevõtlikkus ja iseorganiseerumine on väärtustatud kõigil elualadel ning maast madalast peale. Uuenduste esirinnas olemine on olnud väikese riigina Eesti strateegia, kuidas püsida suurte riikide kõrval konkurentsivõimeline ja edukas. Meie väiksus annab eelised kiiresti käivitada ja ellu viia suuri muutusi ja arendusi.

Sõna “innovatsioon” on selgelt üle-ekspluateeritud ja sellele seatakse järjest suuremaid ootusi lahendamaks mis-iganes probleeme. Vähem tajutakse, et innovatsioon sisaldab paratamatult olulisi riske – tundmatust tuleviku ees ja ning julgust võtta ette uusi asju täpselt teadmata, milline on tulemus. Sellele vaatamata kannab Eestis “innovatsiooni” ennekõike positiivset tähendust. Innovaatilisust eeldatakse ja oodatakse pea igal pool. See on omamoodi ühiskondlik nõudlus.

Kuigi innovatsioon on popp, pole see samamoodi sotsiaalse innovatsiooniga. Siin tekib terminoloogiline eelarvamus ja seostamine sotsiaaltöö ja sotsiaalvaldkonna uuendustega. Üldises tajus ei seostu sotsiaalne innovatsioon ühiskondlike ja kogukondlike uuendustega, kus inimesed on ise aktiivsed uuenduste loojad ja mitte üksnes ava- või erasektori poolt loodud uuenduste passiivsed tarbijad. SI-alase teadlikkuse leviku parandamiseks tuleb tegeleda ka termini selguse loomisega ning kaaluda ka alternatiive (näiteks ühiskondlikud uuendused, mõjuinnovatsioon vms).

Teine oluline ja seni SI kiiret arengut takistanud tegur peitub Eesti riigi arengu iseloomus. Pärast iseseisvumist valitud tugevalt neoliberaalne ja majanduskasvul põhinev arengutee andis vajaliku tõuke riigi ülesehitamiseks ent jättis paratamatult tahaplaanile sidusa ühiskonna küsimused ja need, kes sellises tormilises muutuste ajas ei olnud nö võitjate poolel. Paratamatult kujunes ja kasvas selle foonil ühiskonnas suur ebavõrdsus. Juba sajandivahetusel pöörasid sotsiaalteadlased selle tähelepanu (nn kahe Eesti pöördumine), aga alles peale president Kersti Kaljulaidi tugevaid sõnavõtte, on ühiskonnas tekkimas kandepind ja sisuline arutelu sidusa ühiskonna küsimustes ning üldine poliitiline suund ei ole enam nii tugevalt majandusedule orienteeritud.

Eelnevat arvesse võttes on Eestis hetkel olemas head eeldused, et läbi sotsiaalse innovatsiooni tekitada uus arengutõuge edasiseks.