Visioon 2030

INIMENE JA KOGUKOND

ÜLDEESMÄRK: kogukonna heaoluteemade lahendamiseks ja ühiskondlike protsesside suunamiseks on kogukonnad arendanud koosloomes välja kättesaadavad ja jätkusuutlikud kaasamise ja huvikaitse praktikad, kogukonnateenused ning omatulu teenimise võimalused.

• Pilootkogukondades on kaardistatud liikmete oskused, mida väärtustatakse ja kasutatakse. Igal inimesel on võimalus kujundada ja arendada paremat Eestit: olla oma elu asjatundja, kogukondlike muutuste elluviija ning ühiskondlikke protsesside suunaja.

• Inimesed on teadlikud sellest, kuidas nad saavad käivitada ühiskondlikke muutusi lähtuvalt oma isiklikest või kogukondlikest vajadustest. On loodud initsiatiivi toetavad võimalused (koosloome keskkonnad ja seda toetav kultuur ning muutuste arendamist toetavad ja võimestavad ressursid).

• Inimesed on altid avaldama oma arvamust erinevatel tasanditel (kogukond, KOV, riik, EL). Nad oskavad seda teha ja oskavad ka kuulata teiste arvamusi ning arvestavad nendega.

• Kohalikul tasandil üle Eesti on kujunenud kaasav ja koosloomest lähtuv tegutsemiskeskkond (olemas vajalik kultuur, ressursid, süsteemid jms). Väljakutseid lahendatakse rohujuuretasandil koostöös, luues innovaatilisi lahendusi. Koosloome on saanud sotsiaalseks normiks. Kogukonna eestvedajate jaoks on avalikul ja erasektoril stipendiumid ja muud erinevad meetmed, mis toetavad koosloomet hõlmavate algatuste teket.

• Keskkond on soodne vabatahtliku töö tegemiseks, mis loob väärtust – laiapõhjaline kaasatus ja põlvkondade vaheline sidusus. Vabatahtlikuna panustab kogukonda vähemalt 25% inimestest.

• Heategevuskultuur on levinud ning muuhulgas on annetamine iga inimese jaoks normaalsus.

• 1% inimestest töötavad mõjuettevõttes vähemalt osalise ajaga. 

• Ühiskondlikeks uuendusteks vajalikke oskuseid ja teadmisi on võimalik omandada erinevates koolides, erialadel ja tasemetel. Levinud on kogukonnapraktika: noored ja täiskasvanud saavad osa õppest praktiseerida kogukonnas (õppekavadel on praktiline väljund). Huvipooltega vajaduste ühise hindamise, lahendustes kaasarääkimise ja kogukondade kaasamise tava levib ja julgustab edaspidi koosloomet.

• Ühiskondlikeks uuendusteks vajalikke oskusi toetavaid erinevaid tegevusi praktiseeritakse juba alates alusharidusastmest. Loovuse soodustamine ja arendamine on hariduses tähtsal kohal. Lapsed ja noored on kaasatud võimalusel neid puudutavate otsuste tegemisse.
• Digilõhe ühiskonnas on vähenenud. Kogukonnaliikmed pakuvad üksteisele teenust ja toetavad oskustega (vanaemad õpetavad noori ja vastupidi).
• Õpe haridus- ja koolitusasutustes on eluline – õpetatakse ilma tuleviku ees hirmu tekitamata, probleemipõhiselt ja praktiliste seoste loomise kaudu.
• Inimesekeskse sotsiaalse innovatsiooni (näit. TÜ Pärnu Kolledžis) jt. sarnastel õppekavadel õppijate ja õpetajate mõjul tekib näidisprojekte, mis leiavad ühiskonnas soodsat kajastust. Nende erialade lõpetajad rakendavad tööturul sotsiaalset innovatsiooni. Nii levib oskusteave ja tekib võrgustikke, kus sotsiaalne innovatsioon on tuttav ja hinnatud lähenemine
• Keerulise sotsiaalse taustaga õppijad, riskirühma kuulujad, rändetaustaga õppijad jt. on kaasatud hariduses erinevatel neile sobivatel ja nendega koosloodud viisidel ning seda toetavad tugistruktuurid.
• Andragoogika, ettevõtluse ja kogukonna arenduse õppekavades on sotsiaalne innovatsioon fookuses.
• Eesti ülikoolide kogukonnatöö, haridusinnovatsiooni, sotsiaalse jms õppekavade lõpetajad moodustavad õppiva kogukonna, mis areneb sidusaks praktikakogukonnaks. Eestis on praktikakogukonnad, mis kutsealade lõikes ja sektorite vahelises koostöös tegelevad oma töö mõtestamisega, hea praktika jäädvustamise ja arendamisega, kus on tähtsal kohal rahvusvaheline koostöö ja võrgustumine.
• Tõusnud on tehisintellekti kasutamise alane teadlikkus.
• Erivajadustega inimeste staatus oma elu asjatundjana võimaldab neil eksperdina kaasa rääkida (näit. ligipääsetavuse teemadel) ning müüa oma valdkondlikku ekspertteadmist teenusena. Erivajadustega inimeste omaalgatuslike gruppide tegevused on poliitikakujundajate poolt toetatud.
• Huvikaitse rühmad töötavad välja teenuseid ja kaasamispraktikaid koosloome, võrdse kohtlemise ja ligipääsetavuse põhimõtteid arvestades.

AVASEKTOR

ÜLDEESMÄRK

Üldine printsiip valitsemises on kogukonnakesksus ja koostööle orienteeritus – inimeste vajadustest lähtuv, kus inimene on aktiivne avateenuste kooslooja.

• Kogu teenuste elukaar on kaetud kohanemismehhanismidega (usaldus, dialoog, tagasiside, hindamine).
• Avasektor tegutseb igal tasandil avatud, arutleva, koosloomelise valitsemise põhimõtete järgi. Partnerlus ja dialoog osapoolte vahel ning eksperimenteerimine on tava. Valitsemine toimub võrgustikupõhiselt, kus avasektor on koordineerija rollis. Kohalikul tasandil on piirkondlikud võrgustikud kaasatud arengu planeerimisse, kasutades selleks sobivaid koostööplatvorme (sh virtuaalseid).
• Selge keel asjaajamises, dokumentides, kaasamises ja avalikes aruteludes võimaldab ära tunda, et kodanikud on oodatud kaasa rääkima ning koosloomes jätkusuutlikult ja omanikutundega osalema.
• Riigi andmebaasid on ühilduvad ja personaalse riigi idee on rakendunud.
• Avasektori organisatsioonikultuur ja -disain on sotsiaalset innovatsiooni soodustav, olemas on oskused innovatsioonide tekkimise toetamiseks ja ka ise innovatsioonide loomiseks. Avasektori organisatsioonid rakendavad täies mahus OECD avasektori deklaratsiooni põhimõtteid.

• Otsuste langetamisel arvestatakse mõju ühiskonnale ja keskkonnale. Välja on töötatud meetodid ja oskused keskkonna- ja ühiskondliku mõju hindamiseks ning kasutamiseks planeerimises.

• Osatakse kaasata kodanikuühiskonda kui väärtuslikku ressursside reservuaari ning kombineerides seda era- ja avaliku sektoriga, luuakse kontseptuaalselt uusi lähenemisi avateenuste loomiseks ja osutamiseks.

• Valitsemises kasutatakse hübriidseid toimemudeleid. Organisatsioonidel, rühmadel ja isikutel erinevatest sektoritest (ava-, era-, ja kolmas sektor) on võimalik läbi võrgustike ja/või ühenduste võtta kaasvastutust, et ühiskondlikku mõju suurendada.

• Keskvõimu tasandil arenguplaneerimine toimub valdkondlikult mitmete ministeeriumite koostöös.

• Mõjuhanked (laiema positiivse mõjuga ühiskonnale) ja/või mõjupõhiste teenuste ostmine on avasektoris levinud tava.

• Õigusruum toetab sotsiaalset innovatsiooni – on võimalus eksimusteks ja katsetusteks. Seadusandlus ja  erinevad poliitikameetmed võimaldavad kohalikul tasandil paindlikumalt arvestada kohalike vajadustega.
• Finantsinstrumentide paindlikkus, lihtsus ja intuitiivselt arusaadavus loob eeldusi sotsiaalseks innovatsiooniks.
• Kohalikel omavalitsustel on pädevus ja roll teadus- ja arendustööde tellija ning uuenduste eestvedajana, sh innovatiivsete riigihangete kaudu.

• Avasektor on visionäär ja keskkonna looja, mis soodustab ka ettevõtjaid ning kolmanda sektori organisatsioone mõtlema pikemates perspektiivides.      

• Eestis on hästi tuntud sotsiaalse innovatsiooni kompetentsikeskus, arendatakse koosloomes terminoloogiat ja kajastatakse hea praktika näiteid.
• Täienduskoolituste, väljaõppe programmide ja avalikest vahenditest rahastatavate koolitusteenuste lähteülesanded hõlmavad õppijate kaasamist.
• Ennastjuhtiva ja elukestva õppe toetamine, kaasav haridus ja dialoogiline hariduskultuur loovad soodsa pinnase õppijatel olla aktiivne osapool teenusedisainis.

MAJANDUS

ÜLDEESMÄRK: Eestis on sihiteadlik tegutsemiskeskkond, mis aitab ettevõtetel ja sotsiaalse innovatsiooni algatustel läbimõeldumalt kujuneda ühiskondlikult vastutustundlikeks ettevõteteks.

• Eestis on loodud keskkond ja süsteem, mis aitab ettevõtetel läbimõeldumalt muutuda ühiskondlikult vastutustundlikeks ettevõteteks. Kujunenud on majandussüsteem ja -kultuur, kus otsuste, tegevuste puhul on oluline esmalt mõelda, millist mõju luuakse keskkonnale ja ühiskonnale ja kuidas see aitab kaasa kestliku arengu eesmärkide täitmisele.

• Paindlik ja turvaline majanduskeskkond, mis soodustab uuendusmeelset ja vastutustundlikku ettevõtlust ning ausat konkurentsi.

• Ühiskondliku mõju hindamine on osa igast äriplaanist ja ärimudelist. Ettevõtte ühiskondliku mõju analüüs on majandusaasta aruande osa, s.t. kohustuslik kõigile ettevõtetele.

• Kõik ettevõtted on sotsiaalselt vastutustundlikud ettevõtted, luues positiivset mõju keskkonnale ja ühiskonnale.

• Mõjuettevõtlus annab 10% SKP-st. Mõjuettevõtlus on levinud viis, kuidas kohalikul tasandil lahendatakse sotsiaalseid ja keskkondlikke probleeme luues kõrget lisandväärtust nii kogukonnale kui majandusele. Sektoris töötab 1% Eesti rahvastikust. Eestis on mitu mõjuükssarvikut.

• Piisavalt on tööjõudu, kes oskavad rakendada mõju eesmärke erinevat tüüpi organisatsioonides ja protsessides. Kättesaadavad on täiend- ja ümberõppe võimalused.

• Toimivad koostöömudelid mõjuettevõtete ja ülikoolide vahel ning teadus ja kõrgharidus lähtub ühiskonna vajadustest. Sotsiaalne ettevõte/sotsiaalne ettevõtlus on selgelt määratletud ja paika pandud kriteeriumid.

• Ühiskonnas on levinud hoiak, et mõjuinvesteeringud on väärt investeeringud. Investorid eelistavad investeerimist mõjuettevõtetesse, mõjuinvestorid ja ettevõtted leiavad kergesti teineteist, võrgustik toimib selleks loodud platvormil, kuhu ka kogukonna ja KOVi tasandi vajadused jõuavad. Kui kohapeal tekib ideid, mille elluviimiseks pole parajasti eestvedajat, siis platvormi kaudu see vajadus saab laiemalt nähtavaks ja leiab elluviijad. Avaandmed on hästi leitavad, registrid on ajakohased, ka väikeste organisatsioonide tegevuse käigus tekkiv jälg annab teavet, mida saab kasutada sotsiaalseks innovatsiooniks ja ettevõtluseks.

• Sotsiaalselt vastutustundlike ettevõtete arv on ühiskonna survel suurem, olemas on rahastusprogrammid sots. innovatsiooni toetamiseks, toimivad erinevad riigi, era- ja sotsiaalse ettevõtluse mudelid.

KESKKOND

ÜLDEESMÄRK: Sotsiaalselt ja keskkondlikult vastutustundlik ühiskond, mis toimib koosloomeliselt.

• Asulates ja linnades toimub koosloomeline ja kestlikkust väärtustav planeerimine, rakendatakse kestlikke ja positiivset ühiskondlikku ja keskkondlikku mõju loovaid lahendusi (näiteks veebirakendused, kaasamisplatvormid, kaasav eelarve, seltside töö jne).
• Avalik ruum loob suuremat heaolu ja kujundab positiivseid trende läbi aktiivse ja kaasava kultuuriloome (inimeste käitumine, harjumused, sotsiaalsed normid, teavitustegevused jms). Linnaruumi arendatakse kogukondlikust vaatest lähtuvalt, kus taristu on multifunktsionaalne ning nii loodus kui inimese lood, elab käsikäes mitte üks teise arvelt.
• Tarbimine on vähenenud ja ringmajandus on norm :kõik kodanikud on teadlikud oma tarbimise mõjust keskkonnale ning koguvad jäätmeid liigiti igapäevaselt ning õigesti; teadlikult osatakse ja soovitakse asjadele leida uus kasutusviis, et selle eluiga pikendada. Ühiskonnas on loodud süsteemid ja võimalused eelnimetatud muutuste jaoks.
• Keskkonna arendamine ja muutmine toimub ringmajanduse põhimõtetel (nt. keskkonnaandmete kättesaadavuse parandamine, keskkonnaandmete kasutamine reaalajas, ressursitõhusust arvestades, toote ja teenuse olelusringi mõju hindamine, keskkonnajuhtimissüsteemid)
• Eksisteerivad erinevad võimalused roheinvesteeringuteks ja mõjuinvesteeringuteks (nt investeerimisplatvorm Grünfin, KIK-i meetmed) ja luuakse täiendavaid võimalusi juurde.