Riigivalitsemine
Sotsiaalne innovatsioon on horisontaalne teema, millel on seosed nii sotsiaal-, tervise-, hariduse-, majandus- kui keskkonnapoliitikaga, ent ökosüsteemi kujundamise vaatest tuleb seda käsitleda valitsemisviiside teemana. Seetõttu on SI poliitikast rääkides oluline kujundada seisukohti ja valitsemisviise valdkondi läbivalt. Seni pole Eestis sõnastatud sotsiaalset innovatsiooni eraldi arengufookusena, kuid seda soosivaid mõningaid ilminguid võib leida mitmetest teistest poliitikatest ja strateegiatest ning valitsemise tavadest nii kesk- kui kohaliku omavalitsuse tasandil.
Sotsiaalne innovatsioon on seni olnud väga nõrgalt institutsionaliseeritud, see tähendab, et SI-d soodustavaid regulatsioone, organisatsiooni disaini ja põhimõtteid, ametkondlikke rolle ja protsesse, hankimist, rahastust ja teisi toetavaid ressursse esineb vähe. Alates 2017.aastast on Eesti riigihangete registris võimalik määratleda innovatsioonihanked, mida enamasti kasutatakse tehnoloogilise innovatsiooni hankimiseks. 2020. aastal oli innovaatiliste hangete arvuline osakaal kõikidest riigihangetest 0,2% ning maksumuse osakaal 0,1%[1]. Riigihangete seaduse kohaselt on võimalik ellu viia ka sotsiaalselt vastutustundlikke riigihankeid. Vähese praktika ja teadlikkuse tõttu ei ole taolised hanked levinud – 2020. aastal on sotsiaalselt vastutustundlikke riigihankeid läbi viinud üksikud asutused, näiteks Eesti Töötukassa ja Riigi Tugiteenuste Keskus[2].
Riigikantselei juures on tegutsenud avasektori Innotiim, kelle ülesandeks on koostöös ministeeriumide ja teiste valitsusasutustega muuta avalikke teenuseid kasutajasõbralikumaks ja inimesekesksemaks. Ühtlasi seob ja toetab see ka avaliku sektori innovatsioonikonsultante. Innotiimi ja innovatsioonikonsultantide eesmärgiks on toetada avalike teenuste ja protsesside kujundamist, mis võivad, aga ei pruugi luua ka sotsiaalseid uuendusi. Üks peamisi kontseptuaalseid väljakutseid on see, et innovatsiooniga tegelemine toimub stabiilsusele orienteeritud organisatsioonimudelite raames ning nende organisatsioonide eesmärgid, protsessid ja meetodid ei põhine missioonil luua ühiskondlikku mõju ja innovatsiooni.
Eesti innovatsioonilabor Accelerate Estonia[3] otsib lahendusi nurjatutele probleemidele ühendades ja võimestades avasektori, ettevõtluse ja tehnoloogia edendamise võrgustikke ja nende koostööd ning toetades eksperimenteerimist. Accelerate Estonia on muuhulgas seadnud ka inimeste heaolu kandvaid sihte (nt vaimse tervise edendamine), mida saaks lahendada läbi tehnoloogia ja ettevõtluse innovatsioonide.
Üldiselt nähakse ühiskondliku mõju saavutamist pigem avasektori tegevuste positiivse kõrvalmõjuna, mitte eraldi sihi või missioonina. Teadlikkus SI-st on erinevatel tasanditel ja erinevates valdkondades ebaühtlane ja killustunud. Olukord on paranemas tänu Euroopa Liidu tugevale kliima ja keskkonnapoliitikale ning eesmärgid, tegutsemisviisid, tegevused ja ressursid, mis tõukuvad keskkonna mõju püüdlustest, on jõudmas ka institutsioonidesse. Ent ka sellisel juhul domineerib püüdlus tehnoloogiliste ja protsessi uuenduste poole, jättes väiksema tähelepanu alla kogukonna, kui innovatsiooni kooslooja, käivitaja ja edendaja.
Euroopa Liidu aktiivne sotsiaalmajanduse poliitika suunab käesoleval rahastusperioodil 5% liikmesriikide Euroopa Sotsiaalfondi rahastusest sotsiaalsele innovatsioonile[4]. Eestis suunatakse osa sellest LEADER programmi kaudu maapiirkondadesse innovaatiliste kogukondlike lahenduste leidmiseks sotsiaalhoolekandes. Eesmärgiks on leevendada hoolduskoormust ja suurendada sotsiaalset kaasatust.
[1] Päike, K. (2020) Innovatsiooni hankimist soodustavad ja piiravad tegurid Eesti keskvalitsuse tasandil. Magistritöö. Tartu Ülikool
[2] Riigihangete valdkonna 2020. aasta ülevaade. Rahandusministeerium. 2021
[3] Accelerate Estonia programm (2022) https://accelerateestonia.ee/
[4] Seven steps for using ESF+. ESF Transnational Cooperation Platform Community of Practice on Social Innovation (2022) Luxembourg: Publications Office of the European Union, 2022